OHRID | Naeruväärselt ilusate vaadetega, jaburalt soodne ja absurdselt sõbralik Makedoonia järvelinn

Oh seda Ohridit. Kes oleks osanud arvata, et selline imeilus linn meile küllaltki lähedal ikka veel turistidest nii puutumata on. See linn üllatas meie reisiseltskonda nii, et tekkis komme jälle mõnd liiga ilusat vaadet tunnistades ohata, et miks siin ikka nii “kole” peab olema — kuna lihtsalt ei tundunud reaalne. Sellest ka need oksüümoronid loo pealkirjas.

Ohridi linn asub kauni ja selge veega Ohridi järve kaldal. Enne kui üldse linnast rääkima hakkan, vaadake galeriid vaadetest järvele, on ju “liiga ilus”? Lisaks oli selle järve vesi nii puhas ja mõnus ning ka selle järve peal väikese laevaga (millel oli ka ilus nimi — “Bodi Bilding“) sõita polnud just väga paha. Sai vahelduseks korra ka Albaanias ära käidud, nagu mõni telefon tervituseks piiksus.

Kui me Ohridisse kohale jõudsime (kuidas me kohale jõudsime, loe SIIT), oli sume öö, aga ega me magama läinud, vaid ikka linna peale. Nii sai juba esimesel ööl avastatud Ohridi lahe jazzi- ja bluesiklubi Duck Cafe ning klassikaline ööklubi Cuba Libre. Ega ses väikeses linnas suurt rohkem tantsukohti polnudki, nii sai neis mõlemas korralikult puusa nõksutatud enam-vähem igal reisiõhtul. Üks drink maksis euro-midagi, seega ikka mitu korda vähem kui meil. Inimesed olid mõnusad, välja nägid umbes nagu eestlased, ainult selle vahega, et ühtegi purjus tegelast ei trehvanud — nagu meie kohalik giid hiljem rääkis, siis seal seda lällamiskommet väga polegi — ikkagi usklikud inimesed. Samas nende religioon väljas käimist ja mõistlikult alkoholi tarvitamist ei keela.

Järgmisel päeval sai palju linna peal käidud. Ohrid olevat üks vanimaid linnu Euroopas, täis ajalugu ja kultuuri. Linn koos järvega kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vaatasime kirikuid ja kloostrit ja igasuguseid muid maju. Mina olin ehk taas vahepeal veidi hajevil (vt ka mu Mehhiko reisikirju) — vabandust, meie hea giid Kliment — aga ma ei saa midagi teha, kui selline loodus on välja mõeldud. Ohridi kõige iseloomulikumaks maastikupildiks võiks lugeda sillutise ja kiviaedade vahelt välja turritavaid moone ja mingeid kõrsi, mis meenutasid rukist ja kaera. Samuti olid kõik kohad täis roose ja karikakraid ja kitsekakraid ja kummelit ja üldse oli seal väga rikkalik floora. Fauna oli umbes nagu meil, ei näinudki palju Eestile võõraid liike. Nad võisid muidugi peidus ka olla.

Kuna sai nüüd kirikutest ja linnavaadetest ühes lõigus räägitud, siis saavad nad kahepeale ühe galerii ka, imetle seda ilusat linna ja igivanu kirikuid (spetsiifilisematele fotodele on lisatud ka pisike kirjeldus):

Aga ega me ainult linnas ei käinud, meid viidi ikka külasse ka. Eeslite, laste, heinasaadude ja muusikaga päris Makedoonia külasse — selliseid Eestis enam polegi. Või noh, päris selliseid pole olnudki, aga heinasaadusid ja lapsi oli varem ikka kõvasti rohkem kui nüüd. Ja loomi, kes küll polnud eeslid.

Kui alustasin seda artiklit järvevaadete galeriiga, siis lõpetan jõevaadetega — sest sellist jõge pole mina küll varem näinud. Nimi on tal Black Drin, tuleb Ohridi järvest ja edasi läheb kuhugi Albaaniasse. Vesi on absoluutselt läbipaistev ja põhjas mulistavad sinisest savist välja allikad. Vesi on nii külm, et käsi kipub krampi minema, kui aerupaadist käe vette paned.

Ma ei näe põhjust, miks Ohridisse mitte minna. Mina lähen igatahes tagasi, kindlasti tahaksin näha ka Skopjet ja põigata eriti lähedal asuvasse Albaaniasse ja ka Kreekasse. Meie oma Nordica lendab nüüd Ohridisse ka otse, lisaks on palju muid erinevaid viise sinna jõuda. Kui soovid minna sinagi, siis mida varem, seda parem — karta on, et vaikselt hakkavad turistid seda pärlit veidi rohkem purema ja puutumatu loodus päris puutumatu enam pole. Aga kui on nii palju ilu, siis kaduda see nagunii ei saa.

Ilu, mis ei kao, on üheks märksõnaks ka galeriil, mille avaldan homme — kogusin kokku makedoonlaste portreed ja need inimesed on tõesti väärt omaette artiklit.

Reisi Makedooniasse toetasid Nordica ja Visit Macedonia.