Nice või ­Nizza? Gruusia või Georgia? Birma või Myanmar? Poliitilisi suhteid elatakse kohanimedes välja

 (4)
Nice või ­Nizza? Gruusia või Georgia? Birma või Myanmar? Poliitilisi suhteid elatakse kohanimedes välja
Wikimedia

Mitmesugused nimed võivad igapäeva­elu juurde kuuluda sedavõrd orgaaniliselt, et sageli teadvustame neid alles siis, kui tekib mõni segadus. Kas kirjutada Nice või Nizza? Milline on õige koht, kui tahad sõita sõbra juurde Arukülla, aga avastad, et Arukülasid, kuhu bussipileteid müüakse, on üheksa? Miks on mõnel hoonel või poel nimi, mis segab mitut eri keelt? Nimede tähtsusest räägib eesti keele instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll Eesti Päevalehes.

Vaatame esiteks Eestist väljapoole. Viimase aja traagiliste sündmuste taustal on taas esile kerkinud pealtnäha väikesed, ent siiski olulised küsimused. Kuidas ikkagi tuleks kirjutada – Nice või ­Nizza – ja miks? Kas me räägime neil ­päevil ­Gruusiast või Georgiast, Elevandiluu­rannikust või Côte d’Ivoire’ist?

Alustada võiks sellest, et väliskohanimesid on kaht sorti: need, mida kirjutame reeglipäraselt lähtekeelest ümber, ja kokkuleppelised nimed, mis on eesti keeles aja jooksul traditsiooniks saanud. Nende kahe vahele piiri ajamine on kunst, mida ilmselt ei annagi nii teha, et kõik rahul oleksid. Emakeele seltsi keeletoimkond on sageli soovitanud kasutada üht varianti, ent ütleb, et vale pole ka teine. Näiteks võib kasutada nii nime Nice kui ka Nizza, aga soovitame Nice’i. Nice on Prantsusmaa linn ja see nimi vastab prantsuse keele reeglitele. Linn ise on ajalooliselt käinud käest kätte, kuni 1860. aastani oli see itaaliakeelse riigi all ja itaaliakeelne nimi ongi Nizza. Meie oleme nimekuju Nizza laenanud ilmselt sakslastelt või venelastelt.

Seotud lood:

Mõnikord nõuab aga riik ise, et teda kindlal moel nimetataks. Üks näide on Côte d’Ivoire. Diplomaatilistes suhetes ja ka eestikeelsetes dokumentides tuleks seda järgida. Elevandiluu­rannik on siiski igapäevanimi ja kõlbab küll kasutamiseks. Teine näide on Myanmar, keerulise ajalooga maa. Tema traditsiooniline nimi on Birma, mis on meile jõudnud saksa ja inglise keele kaudu. Riik ise nimetab end Myanmariks, aga kui see nimi kasutusele tuli, valitses riigis sõjaväeline diktatuur, mistõttu paljud seda nime ei tunnistanud. Nüüd on riik justkui demokraatia teele asunud ja viisakusest kasutatakse seega ka Myanmari. Olen aru saanud, et õigupoolest on Myanmar ja Birma birma keeles üks ja sama sõna, esimene on kõrgkirjakeelne variant ja teine on argivaste.

Gruusia ja Georgia on mõlemad ajaloolised nimed, ent Gruusia on mõnevõrra vanem ja seda on pisut rohkem kasutatud. Seal vahetus võim mõne aasta eest, nii et ma ei tea, kas Gruusia enam tahabki, et teda Georgiaks nimetataks. On veel mõned riigid, kes tahavad, et neid tingimata kohaliku nimega kutsutaks. Ida-Timor on niisiis Timor-Leste.

Loe veel

Nii et nimekuju taga on sageli hoopis poliitilised valikud?

Kui riikidel on poliitilised suhted sassi läinud, siis elatakse seda kuidagi nimede peal välja. Aga nimi on suur osa identiteedist, see on paljude riikide jaoks väga oluline küsimus. Eestile see võib-olla ei ole nii tähtis. Me oleme üldiselt rahul, et meid soome keeles Viroks ja läti keeles Igaunijaks nimetatakse. Need on põlised naabrusnimed, mida pole põhjust pahaks panna.

Paljud eestlased tunnevad hirmu tundmatu ees, muu hulgas võõramaalaste siia tulemise ees. Teisalt on eri riigid terve Eesti sellisel määral üle käinud, et see väljendub isegi kohanimedes.

Eesti on selles mõttes kogu aeg rahvusvaheline maa olnud, siin on võõrkeelseid nimesid läbi aegade päris palju olnud. Võõrlinnade ja riikide nimed on küll eestipärased. Meil on olemas sellised kohad nagu Pariisi, Palermo, Krimmi, Saksamaa, Leedu, Läti. Ka Lätkalu on tõenäoliselt Lätiga seotud. Soomet on suisa mitu küla.

Paljud kohanimed korduvad. Kui lähen Peedule vanavanemate juurde, siis bussiaegu vaadates pakub internet mulle kolm Peedut ja ühe Peedumäe, nii et õigesse kohta saamiseks pean tähelepanelik olema. Milliseid kohanimesid on Eestis kõige rohkem?

Muide, ka Peedu talusid on palju. Kõige rohkem peaks aga olema Arukülasid ja Metsakülasid. Metsakülasid, kui hulka arvata ka mitteametlikud külanimed, on üle 50. Seal on veel eri vorme nagu Metsküla ja Mõtsküla. Kui kõik kokku panna, on neid üle 60.

Milliseid probleeme võib tekitada mitme sama nimega koha olemasolu?

Kui me korraks „Eesti kohanimeraamatust” räägime, siis kokkulangevate nimedega kohad olid selle koostamisel tõsine probleem. Näiteks Viljandimaal asuvad lähestikku kaks Loopre küla ja sageli ei saa öelda, kumma Loopre kohta vanad kirjapanekud käivad. Segadus on ka Laimetsa ja Lõimetsa puhul. Seaduse järgi ähvardab meid probleem valdade liitmisel, sest ühes vallas ei saa olla kaht sama nimega kohta. Kas me neid nimesid just ära muutma hakkame… Pigem täiendama.

Kas siis läheb väiksemat sorti sõjaks?

Võimalik. Inimesed ei taha ju nimedest loobuda. Ma arvan, et kõige lihtsam lahendus on täiendi lisamine. Näiteks Lääne-Saaremaal on kaks Kulli küla: Lümanda-Kulli ja Kärla-Kulli.

Mäletan üle kümne aasta tagusest ajast fotoseeriat „Sundmõtestatud Eesti” ehk fotosid kindlat tüüpi bussipeatuste nimedest (vt graafik). Kas on juhus, et selliseid kohanimesid nagu Kükita, Tapa ja Loobu saab lugeda käskivas kõneviisis?

Jah, see on pigem kokkusattumus. Näiteks Kükita on ilmselt lühend kükitajast. Tapa tuleneb ilmselt isikunimest, Tabelinusest või mõnest sellisest muinasnimest. Loobu kohanime hääldatakse teisiti kui käskivat vormi „loobu!”. Aga fotosari „Sundmõtestatud Eesti” on internetis siiani olemas, väga soovitan neile, kes tahavad Eestit pisut teise nurga alt avastada.

LOE EDASI EESTI PÄEVALEHEST!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare