Need, kel on ülemäärast aega ja raha, need reisivad või pigem pagevad

 (2)

Need, kel on ülemäärast aega ja raha, need reisivad või pigem pagevad
Foto: Aive Mõttus

Oma suvise Mallorca reisi eel sattusin lugema raamatut, mis kirjutatud pea kaks sajandit tagasi, kuid mõtted selles värskeimad kui eilsetes ajalehtedes.

Teose autor, George Sand (kodanikunimega Amantine Lucile Aurore Dupin, 1804-1876) veetis koos helilooja Frédéric Chopiniga talve Mallorcal aastail 1838-1839. Hiljem avaldas ta oma elamused raamatus "Talv Mallorcal".

Olgugi, et armukesega avalikult koos elamine ning ka raamatu avaldamine tõi talle kraesse mõõtmatu hulga mallorcalaste pahameelt, ei andnud Dupin alla. Ta oli naine, kes elas armastuse nimel ja astus välja naise õiguse eest olla armastuses võrdväärne partner, mitte alleheitlik, alistuv ja kuulekas pool. Sellega kuulutas Dupin ette moodsa naise etteilmumise ning võttis-võitis õiguse armastada, hoolimata ühiskonnas kehtivatest reeglitest.

Tema kirjanikusulg jooksis väga nobedalt ning "Talv Mallorcal" mõjub haruldaselt kaasaegselt, olgugi, et selle kirjapanemisest saadik on väga palju vett merre voolanud.Tabavalt defineerib Sand-Dupin inimese reisimisvajaduse lätteid: “Need meist, kel on ülemäärast aega ja raha, reisivad – või pigemini pagevad; te mõistate kindlasti, et küsimus ei ole niivõrd reisimises kui minemapääsemises?

Seotud lood:

Kel meist poleks hingevalu, mida leevendada, või iket, mida turjalt raputada? Selliseid inimesi pole.”

Ning lisab mõned leheküljed hiljem: "Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jäätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustuste ning - eelkõige - ilma ajalehtedeta?"

Sellele vaatamata lõpetab ta oma reisikirja mõneti üllatusliku tõdemusega: "Selle vahest pisut lapsiku, kuid siira jutustuse moraal on see, et inimene pole loodud elama üksnes puude, kivide, palja taeva, sinise mere ja lillede, pigem ikka omasuguste keskel.

Nooruse tormakatel päevadel kujutleme me, et üksindus on kindel pelgupaik ohtude eest ja kindel ravim võitluses saadud haavade parandamiseks. See on ränk eksitus, ja kogemus õpetab, et kui me ei saa rahus elada koos omasugustega, ei suuda ei poeetilised elamused ega esteetilised naudingud täita tühimikku, mis haigutab meie hingede põhjas.

Loe veel

Olin alati unistanud elust kõrbes, ja iga aus inimene tunnistab, et ta on teinud sama. Kuid uskuge mind, mu sõbrad: me oleme liigselt kiinduvad, elamaks üksinda, ning meie ainus alternatiiv on elada vastastikuses sallivuses, kuna oleme nagu ühe ja sama emaihu lapsed, kes võivad küll üksteist kiusata, omavahel näägelda ja isegi tapelda, kuid kes iial üksteist jätta ei suuda."


George Sand. Talv Mallorcal. Kirjastus Pegasus, 2004.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare