Kui võtta aluseks CIA maailma faktiraamat, on Eesti pindalalt 133. riik maailmas, ehk jääb selgelt tagumisse poolde. Kui võtta aluseks rahvaarv, oleme lausa 158. kohal. Sisemajanduse kogutoodang tõstab meid küll märgatavalt kõrgemale - 115. kohale. Elaniku kohta jagatuna tõstab see meid lausa 64. kohale 229 riigi ja territooriumi edetabelis.

Niisiis enamik maailma riike võib vaadata meie peale kui rikkuritele läänes ja põhjas. Eestist vaadatuna meile aga tundub, et oleme vaesed ja kõik meie riigis laguneb. Ka see on õige, sest meie kõrval on palju rikkamad ja suuremad naabrid, kellel on palju rohkem ressursse omadega toime tulla ja me võrdleme võrreldamatut.

Kuigi meie rahvusliku alaväärsuskompleksi pealt vaadatuna oleks tõesti mõistetav, et Saksamaa ja Rootsi on rikkad, ei ole siiski seletatav, miks meist väiksemad riigid Šveits (SKT-lt elaniku kohta 16. kohal maailmas), Holland (25. kohal), Island (30. kohal), Taani (31. kohal) ja Belgia (35. kohal) meist nii palju rikkamad on. Islandi figureerimine selles nimekirjas viitab kohe, et arvamus, nagu just Eesti asuks kuskil perifeerias ja seetõttu peaks vaene olema, ei kannata mingit kriitikat. Ka rahvaarv alla miljoni ei takista jõukuse kasvu.

Kuuluvus Euroopa Liitu on küll avanud meile Brüsseli kukruid, aga Šveitsi näide kinnitab ka, et see pole ainus võti jõukusesse.

Eestist väiksem Šveits teab, kuidas kulda koguda ja jõukust kasvatada.

Saja aastaga kaheksa miljonit elanikku?

Rahvaarvult suurim neist riikidest on praegu Holland (17 miljonit elanikku), Belgias on 11 miljonit, Šveitsis 8,1 miljonit, Taanis 5,6 miljonit. Eestil oleks kõik eeldused kasvatada oma rahvaarv võrreldavate numbriteni. Tõesti, Holland, oma kunagise suure koloniaalimpeeriumiga saavutas meie praeguse rahvaarvu kuskil 17. sajandil ja see on selgelt edasi kasvatanud nende jõukust, iivet ja ka sisserändu kunagistelt asumaadelt. Sama kehtib tinglikult ka Belgia kohta.

Kui aga arvestada, et Eesti rahvaarv kasvas miljonini aastaks 1922, siis oleme me arengutempolt palju suurematestki riikidest vaid sajandi maas - Taani, Šveits, isegi Läti, Soome ja Norra saavutasid sama piiri vaid sada aastat enne meid. Mitte miski loogika ei ütle, et meie rahvaarv ei tohiks saja aasta pärast näiteks kaheksa miljonit olla. Kuid meie arvame mingil arusaamatul põhjusel, et vaid 1,3 miljonit on piir ja midagi muuta siin isegi ei tohi.

Geograafiliselt asendilt peaks Belgia ja Holland olema meist paremal kohal Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia mõjude ristumispunktis, Šveits aga Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia mõjude ruumis. Kuid Taani asub ju vaid Rootsi/Norra ja Saksamaa vahel, mis võiks olla isegi kehvem kui meie asukoht Venemaa ja Saksamaa vahel. Kuid geopoliitika on Euroopas kogu aeg laiem olnud, kui meile esialgu tundub. Eesti asub ometigi ida ja lääne piiril, Põhjala ja Kesk-Euroopa vahel. Meil on kõik võimalused ka seda asukohta maksimaalselt ära kasutada.

Meie oleme küll 20. sajandil üle elanud kaks maailmasõda, aga sama tegi ka Belgia ja veel hullemini kui meie. Meie kaotasime Esimeses maailmasõjas kümme tuhat elu, belglased kuni 144 000. Teises maailmasõjas arvestatakse meie hukkunute arvuks umbes 83 000, belglastel 88 000. Kuid Belgia rahvaarv oli juba toona seitse korda kõrgem meie omast. Belgia ei ole üle elanud aga pikale veninud totalitaarset valitsemist (kui sõjaaegsed viis okupatsiooniaastat välja arvata) - neil ei ole põhjust kogu aeg halada kui väetid ja väikesed nad on, ja neil pole ka põhjust olnud oma majanduslikule kasvule pidevalt pidureid peale panna.

Võib ju hädaldada, et Eesti on lõhestatud - üks osa venekeelset elanikkonda nõuab tagasi nõukogude võimu, teine, enamikus eestikeelne osa, üritab ehitada läänemeelset ühiskonda. Kuid ka Šveits on olnud lõhestatud ja veel 1847. aastal pidasid saksa- ja prantsuskeelsed kantonid lausa omavahelise sõja maha. Šveits on osanud hiljem kõikidest sõdadest puutumata jääda. Diktatuuride asemel on kogu aeg arendatud otsedemokraatiat, kus rahvahääletustel kindel koht. Ja riik on (kuigi kohati ka maksuparadiisiks libisedes) kogu aeg osanud majanduslikku vabadust eelistada. Šveitsist sai sõdadeaegses Euroopas sisuliselt Euroopa varahoidla.

Polnud plaani, polnud kolhoosi

Plaanimajanduse kogemus nendes riikides puudub üldse. Arusaam, et vaid ühest ideoloogiliselt äärmuslikust parteist pärit bürokraadid teaks kõike paremini kui iga ettevõtja ise, on vaid idaeurooplastele kaela määritud. Jõukust see pole toonud, vastupidi. Kolhoosikorra mõjusid, mis meil maaelu täielikult ära lõhkusid, seal samuti pole nähtud.

Sellist põgenikelainet, mis Eestis hooti peal käib (maalt linna ja linnast Soome, Inglismaale, Austraaliasse, Ameerikasse) nägid meie läänepoolsed vennad kuskil 19. sajandi lõpus, edaspidi kadus selliseks väljarännuks sisuline vajadus. Lihtsalt ka kodumaal hakkas elu arenema. Eestis on väljaränne muutunud aga veelgi paanilisemaks, sest meil pole olnud oskust teistest riikidest õppida. On ka selge, et kui kogu rahvastik näeb end vaid müüja ja koristajana hiigelsuureks getoks kasvanud pealinnas või rikkal välismaal, selle asemel, et kuskil palju odavamas keskkonnas maal tööstust arendada, see riik ka majanduses jalgu alla ei saa.

Regionaalpoliitika meil ja läänepoolsetel vendadel erineb nagu öö ja päev. Meie haldusreform on küll kopeeritud Taanilt, kus enne 2006. aastat oli 13 maakonda ja 270 valda, nüüd aga viis regiooni ja 98 kommuuni. Selle reformi lõplikke tagajärgi me ei tea veel ei Taanist ega Eestistki. Šveitsis ei tulda isegi selle peale, et peaks 26 kantonit ja madalamal tasemel eksisteerivat 2596 valda likvideerima ja vägisi ühendama hakkama. Demokraatia areng tähendab seal hoopis detsentraliseerimist. Ja demokraatia pealt on ka leitud kogu riiki rahustav konsensus. Eestis on aga harjutud ideoloogilise maailmasõja lahinguid pidama.

Eestis on raudteid alates 1959. aastast järjekindlalt üles võetud, Šveitsis mitte. Eestis on veel vaid 1229 kilomeetrit raudteid, ülejäänu on metallikratid juba pihta pannud. Šveitsis on raudteid 4641 kilomeetrit ja ka kitsarööpmelised on siiani alles. Taanis on raudteid 2633 kilomeetrit ja see võrk ühendab enamikku sealseid suuremaid saari. Hollandi raudteedevõrk on 3223 kilomeetrit, Belgias 3592 kilomeetrit ja seda on järjekindlalt arendatud. Mullu hõiskas Elron meil, et siin reisis rongiga 5,6 miljonit inimest, Belgias on rongireisijate arv aastas 206,5 miljonit. Igasugune ettepanek Eestis suuri transpordiprojekte arendada kutsub aga alati esile järjekordsete vabakondlaste protesti.

Eksport, mitte Made in China

Eksportivate riikide nimekirjas on Holland lausa maailmas üheksandal, Belgia 19., Šveits 21., Taani 37. kohal. Eesti leiame 79. kohalt, ometigi eespool kõikidest ressursirikastest aafriklastest. On selge, et ekspordivõime kasvatamine on riigi jõukuse aluseks. Meie aga impordime rohkem kui ekspordime, ehk enamik meie majanduskasvust haihtub Hiinasse.

Haridustasemelt oleme me paremal järjel kui enamik maailma. Kuid Taani kulutab 8,7 protsenti oma SKT-st haridusele, Belgia 6,6 protsenti, Holland 5,9 protsenti, Eesti 5,7, Šveits isegi vähem, 5,2 protsenti. Kuid vähem on ju suhteline, arvestades, et Šveitsi SKT on meist 13 korda suurem. Igasuguseid haridusreforme kavandades, mis hariduskulutusi vähendab, tuleb sellega siiski arvestada.

Bloombergi tänavune innovatiivsuse edetabel asetab Šveitsi maailmas viiendale, Taani üheksandale, Belgia 16., Hollandi 18., Eesti küllaltki kõrgele 34. kohale. Idaeurooplastest asuvad meist ometigi eespool Venemaa, Poola, Sloveenia, Ungari, Tšehhimaa, isegi Leedu. Meil ei tasu ennast petta kiitusest ja tuleks arutada siiski seda, kuidas oma riiki veel innovatiivsemaks muuta. 38.koht patendiaktiivsuses ja 34. koht produktiivsuses ei ole mitte need, mida tuleviku Eesti kaua taluda võiks.

Kuid jah, keskmine müüja või koristaja pealinnas või piiri taga ju ei mõtle kuidas leiutada ja midagi juurde toota.