Kui ma ise esimest korda Prantsusmaa pealinna sattusin, nägi mu päevakava välja korraliku koolilapse päeviku moodi: lõuna restoranis N. (1 tund), M. näituse külastamine (2 tundi), ostlemine piirkonnas L. (1,5 tundi). Lõpptulemus oli küsitav: justkui igal pool sai käidud, aga mulje jäi pealiskaudseks. Pigem tekkis hasart pikemaks tagasi tulla. Sestap on mõistlik keskenduda ühele piirkonnale ning veeta seal rohkem aega, selle asemel et paljude vaatamisväärsuste, muuseumide ja söögikohtade vahet joosta.

Cité on ideaalne valik: hästi väike (et ka eakas inimene ja laps liikumisest ära ei väsiks) ning väga kirju ja põneva ajalooga koht linnasüdames. Tõsi, liiga turistirohke teine, aga õigesti ajastatud visiidi puhul saab rahulikult arhitektuuri vaadata, ilma et peaks selfipulkade vahel majade fassaade välja otsima. Sellest laevakujulisest saarest (korrektne ongi öelda Île de la Cité) keset Seine’i jõge on alguse saanud tänapäeva Pariis, kui esimesed hõimud rajasid siia asula 1. sajandil eKr. Kui Prantsuse ajalugu peaks seletama mõne väikese ala näitel, sobiks Cité valatult.

Saart ühendavad linnaga sillad, neist vanim on Uus sild (Pont Neuf) – või noh, omal ajal oli sild tõesti väga uus ja sellest ka nimi. Uudsus seisnes muu hulgas selles, et silla peal polnud ühtegi maja ja ehitise laius oli tervelt 20 meetrit – 17. sajandi alguses erakordne suurus.

Teine legendaarne sild Pont au Change sai omale nime just nende lõpmatute kauplejate järgi, kelle poed silla peal paiknesid. Kel Süskindi “Parfüüm” loetud, peaks hästi mäletama peategelase poe kirjeldust, mis omakorda annab hea ettekujutuse Euroopa suurlinnade sildade kirevast (ja mitte just kõige ilusamast) elust mõni sajand tagasi.

Kirjandusest ei saa üle ega ümber saare kõige kuulsamat vaatamisväärsust külastades. Romaani mõjutustega gooti stiili esindav Jumalaema kirik (Notre Dame de Paris) on meile kõigile koolipingist teada tänu Victor Hugo samanimelisele romaanile. Ajaloolaselt oli kiriku funktsiooniks olla kodanike jaoks koht, kus vastukaaluks hallile argielule sai kogeda midagi muud. Jutt ei käi isegi niivõrd jumalasõnast, sest harimatu inimene ei mõistnud nagunii ladina keelt, ning seega kulus valdav osa teenistusest ringivaatamisele.

Ükski kirjalik tekst ei edasta sellist kellade kõlinat või oreli vibratsiooni, mida saab kogeda üksnes Jumalaema kirikus sees olles. Fotod: Shutterstock

Notre Dame mahutas valmimise järel 14. sajandil ligi 9000 inimest ning on siiani sama lummava mõjuga ka kogenud vaatajale. Kuna te ei jää ainsaks huviliseks, võib kirikus uudistades veidi kitsaks minna. Siinkohal parafraseeriks kuulsat ajaloolist anekdooti: “Notre Daam väärib missat.”

Eriti põnevalt sai Prantsuse ajaloo osaliseks Conciergerie-nimeline hoonekompleks. Üheskoos Sainte-Chapelle’i ja justiitspaleega (Palais de Justice) moodustas see pikalt kuningate residentsi, hiljem aga oli nii kohtusaal kui ka vangla. Hoone otsas olev kell oli kunagi Prantsusmaa esimene avalik kell üleüldse: varauusaegse inimese suhe aja kulgu oli tänapäevaga võrreldes teistsugune ning kellaega saadi teada üksnes tänu kirikukelladele.

Conciergeries peab ära vaatama gooti saali ning muljet avaldava suure köögi. Muuseumist saame teada ka kuulsate asunike lugusid: siin istus Napoleon III, seal veetis oma viimased kuud enne surmanuhtlust Marie Antoinette. Vangla lugu tõestab veel kord väga ilmekalt, et revolutsioonid söövad oma lapsi: mainekate vangide seas ootasid nende seinte vahel surma nii Danton kui ka Robespierre.

Notre Dame’i kõrval kahvatab mis tahes teine kirik, kuid Sainte-Chapelle’i ei saa ikkagi minemata jätta. Põhjuseks on teisel korrusel paiknevas kabelis kõrgete võlvide all olevad vitraažid, mis hea vedamise ja päikeselise ilma korral paistavad eriti värvirohked.

Kui vihma eest tuleb siiski põgeneda, tasub uurida maa-alust arheoloogilist krüpti La Crypte Archéologique. Tegu on tõelise ajamasinaga, kus arheoloogilised kihid muutuvad ajaloolisteks ja kultuurilisteks ning kus saab jälgida Cité ja Pariisi arengut läbi sajandite: Rooma saunad, katakombid, esimene kanalisatsioon jm. Selles peitubki Cité võlu: 0,2 ruutkilomeetri suurusel alal on kontsentreeritud lõpmatult palju avastamisrõõmu, peab ainult kogu aeg üles ja maa alla vaadata oskama.