Mis on maailmas valitseva palverännubuumi põhjus?

 (2)
Maailma parimad matkarajad
Maailma parimad matkarajadFoto: Shutterstock

Mari Peegel uurib tänases Eesti Päevalehes folklorist ja usundiloolane Tiina Sepa käest uurib, mis on maailmas valitseva palverännubuumi põhjus.

Olete kirjutanud kõndimisest teadustöid, samuti kaks raamatut laiemale lugejaskonnale. Miks just see teema?

See on iseenesest väga huvitav sissejuhatus ja pani mind mõtlema. Tegelikult on mu teadustöö teema olnud palverännak – mu magistritöö pealkiri oli „Palverändurid ja turistid teel Santiago de Compostelasse” ja doktoritöö eestikeelne pealkiri „Palverändurite usundilised arusaamad Santiago de Compostela ja Glastonbury palverännakust: välitööpõhiseid käsitlusi”.

Teie seisukoht, et olen kirjutanud kõndimisest teadustöid, toob väga hästi esile arusaama, et palverännak tähendab kõndimist. Santiago (palve)ränduritest rääkides on kõndimisel tõepoolest väga oluline roll. Ma olen uurinud „autentse palveränduri” teemal toimuvat diskussiooni ja vaadelnud Camino de Santiagol eksisteeriva palverändurite hierarhia eri vorme, nii alt kui ka ülalt kehtestatud hierarhiat.

Seotud lood:

Paljude jaoks on just kõndimine peamine tegur otsustamaks, kas on ikka tegemist autentse palveränduriga. Ollakse veendunud, et õige palverännak tuleb kindlasti teha läbi jalgsi ja teekond on tähtsam kui kohalejõudmine. Peab ütlema, et nimekiri asjadest, mida „tõeline palverändur” teeb, on pikk ja varieeruv, igal otsustajal on oma eelistused. Aga jalgsiminek on alati väga tähtsal kohal. Paljudele on palverännaku tuum teelolek, igapäevaelust väljaastumine.

Niisiis olen uurinud kõndimise rolli „tõelise” Santiago palveränduri identiteedi konstrueerimisel. Miks see nii oluline on? Tänapäeva palverändurite arusaam autentsest palverändurist toetub suurel määral ettekujutusele keskaegsest palve­rändurist. Keskajal mindi Santiagosse enamasti jala. Keskaegsete palverändurite liikumine on natuke segane teema, aga arvatavasti oli nii, et kui palverännak sooritati patukahetsusaktina, siis mindi jala, sageli paljajalu. „Normaalsed” palverändurid, nagu need, kellest Chaucer kirjutab, kasutasid muid liikumisvahendeid (hobused, kaarikud jm), kui said seda endale lubada.

Loe veel

Tore on mõelda, et kõnnime kõigi nende palverändurite jälgedes, kes seda teed varem on käinud. Lisage siia kaunis loodus ja head infrastruktuurid ning ongi Camino fenomenaalse edu valem käes.

Kas saab palverännuteed kõndida ka siis, kui sul pole religioosset või spirituaalset tausta?

Tänapäeval räägitakse palju mittereligioossest palverännakust. Inimesed kõnnivad iidsel palverännuteel selleks, et nautida kaunist loodust ja tunda rõõmu liikumisest ja meeldivast seltskonnast või siis üksiolemisest.

LOE EDASI EESTI PÄEVALEHEST!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare