Minu Virumaa: väike Arvo Pärt sõitis Rakvere poisina muudkui jalgrattaga ümber telefoniposti, mille küljes asus mögafon, kust tuli klassikalist muusikat


Arvo Pärdi aia avamine Paides
Arvo Pärdi aia avamine PaidesFoto: Anni Õnneleid

Avaldame katkendi Rein Siku raamatust "Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa".

Rakvere jalgrattaga Arvo Pärt on maailmas üks erilisemaid suurmehekujusid.

See pisikene skulptuur pisikesest rattaga poisikesest, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, on tegelikult ju maailmatuma suur.

Räägib ta ju tänapäeva maailma enim mängitud heliloojast, virulasest Arvo Pärdist. Räägib lausa uskumatuna tunduvat lugu sellest, kuis väike Arvo sõitis Rakvere poisina muudkui jalgrattaga ümber telefoniposti, mille küljes asus mögafon, kust tuli klassikalist muusikat.

Väike Arvo nimelt peljanud pisut, et temasuguse poisikese klassikalise muusika huvi pannakse pahaks või siis vähemasti peetakse totraks. Nii ta tegigi hoopis näo, et naudib pedaalimist, ning muudkui tiirutas ja tiirutas.

Aga ise kuulas, kõrv kikkis.

Vembumees missugune!

See kena lugu on kena miniatuurse taiesena Rakvere keskväljakul Simson von Seakülli ehk Aivar Simsoni ehk Seaküla Simsoni loodud.

Taies avati Arvo Pärdi 75. sünnipäeval 2010. aastal. Ja mis eriti oluline — virulased võtsid selle taiese, ametliku nimega „Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas“, kohe ja lausa paukselt omaks.

Seotud lood:

Ei, me ei räägi sellest, et jalgrattaga poisi pildistamine käib juba kohustusliku Rakvere-kava hulka. Räägin sellest, et juba kuju püstitamise aasta talvel panid hoolivad linnakodanikud talle kaela salli, et pronksist Arvol külm poleks. Ja mõni aasta hiljem võis 1. septembril ta seljast leida ka koolikoti.

Nii täiustatav ja nii elav taies on tõeline taies.

Selfi koos Arvo Pärdi ja jalgrattaga on Rakveres käies kohustuslik, nagu öeldud.

Suum-suum-suum, tšikk, ja tehtud!

Aga nüüd inimnäoliste ida imede manu.

1987. aastal sai Sillamäel monumendiks kogunisti aatom.

Rõhutagem, monumendi paigaldajate sõnadega: rahulik aatom, meenutades vist Sillamäe salatehases käinud uraaniga toimetamist. Ühe legendi kohaselt oli Sillamäe aatom nii „rahulik“, et selles linnas rikastatud uraanist valmis esimene nõukogude rahu kindlustanud aatomipomm.

Loe veel

„Rahulikku“ aatomit hoiab musklis proletaarlane tubli taiesena kesk parki oma pea kohal.

Aatomimonumendi kõrval asuva stalinistliku kultuurimaja kelder on tuubil täis teisigi sovetlikke veidrusi, mida tublid linnakodanikud pole õnneks ära visanud, vaid on kenasti alles hoidnud.

Kui ajalugu mäletaval Eestimaa inimesel võib seal punasousti sees paha hakata, siis välismaalased viskavad suurest sovetiõnnest mitu korda silda.

Igaühele oma!

Narva ligidale Balti elektrijaama ette jääb tiivulise inimese kuju, mis pidi sümboliseerima seda, kuis elekter nõukogude inimesele tiivad annab. Lõuapoolikud on taiese ristinud nahkhiiremehe ehk Batmani ausambaks.

Sarnasus on tegelikult äravahetamiseni suur.

Päris nimi on taiesel „Energia“ või siis „Energeetika“ ja autor on Riho Kuld.

Skulptuur kavatseti avada 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks, kuid mitme takistuse tõttu õnnestus see alles 1982. Siis tutvustati taiest kui skulptuuri, mis kujutab inimest, kes on end Maa külgetõmbejõust lahti rebinud ja kosmosesse sööstnud ning tahab öelda, et inimene on võimeline oma tööga kõike saavutama.

Skulptuur läks maksma 20 000 rubla.

Üks tutikas defitsiitne sõiduauto maksis siis 5000 rubla. Meie oma Batman, uhkustavad kiiksuga virulased praegu.

Lahe lugu juhtus Narvas Paul Kerese 100. sünniaastapäeva puhul Puškini tänavale Peetri platsi juurde püstitatud malemeistri skulptuuriga. See avati aastal 2016. Autor taas Virumaa kuulsaim ja mainekaim skulptor Aivar Simson, seekord koostöös Paul Männiga.

Kuju oli vahva, idee simsonlikult nutikas.

Juhtum mõnusalt kreisi.

Pronksist Paul Kerese ees on nimelt malelaud, mille ette, Paul Kerese vastu, võib istuda iga malesõber ja siis koos Keresega poolelioleva partii üle mõtiskleda.

Kui ramm metallnuppudest üle käib, ehk ka malendeid liigutada…

Ja mälestusmärgi malelaua pinnale pole malendeid mitte niisama, juhuslikult kui vahtralehti sügisel poetatud. Seal on nimelt 1975. aastal Vancouveris toimunud Kerese ja Walter Browne’i matši reaalne mänguseis pärast 43. käiku. See, muuseas, jäi Paul Kerese karjääri viimaseks partiiks. Mustadega mänginud Keres andis Browne’i kuningale sel jäädvustatud hetkel tuld.

Aga oh häda, oh õnnetust!

Keres oli paika pandud taiesel ekslikult pandud mängima hoopis valgete malenditega. Ja nii asetatud malelaua tõttu oli ta kohtumist kaotamas.

Narvalased, naksakad malefännid, panid kohe tähele ja hakkasid aasima.

Rohkem infot raamatu kohta leiad kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare