Minu Rio de Janeiro: narkojaht ja melodramaatiline hädamaandumine Brasiilias



Minu Rio de Janeiro: narkojaht ja melodramaatiline hädamaandumine Brasiilias
Petrone Print

Katkend Malle Koido raamatust “Minu Rio de Janeiro”, kirjastuselt Petrone Print.

Ehkki olen Rios juba piisavalt aega veetnud saamaks aru, et kõik igapäevaeluga seotud hirmud on selge liialdus, on mul üks kartus veel varrukast võtta. Nimelt olen kuulnud, et Lõuna-Ameerikas on kohalikud lennud üks omamoodi kogemus. Sefi, mu Brasiilias jalgpalli mänginud kolleeg, rääkis mulle, et lendude mitu tundi hilinemine on täitsa tavaline teema. Ning turvavöösid lennukites polegi. Ja lennu jooksul mingite jubinate tiibade küljest ära kukkumine olevat ka normaalne.

Lõuna-Ameerika turvakontrollis on prioriteedid hoopis teised. Mulle ei meenu ühtki turvakontrolli, kust ei oleks näiteks täis veepudeliga rahulikult läbi lastud.

Küll aga mängib olulist rolli narkootikumide otsimine. Tüüpiline narkomuul on kahekümnendates üksi reisiv heledapäine naine Ida-Euroopa passiga. Õige ta ju on, enamik noori naisi ei otsusta lambist omapead Lõuna-Ameerikasse põrutada. Ning kust nad selleks muidu ikka raha saaksid, kui mitte natuke valget pulbrit tagasi tuues? Seetõttu ei teegi ma eriti solvunud nägu, kui üks noormees nagu südameoperatsiooniks valmistudes õhukesed kindad kätte tõmbab ja hoolikalt mu pagasi sisu üle vaatab. Näiteks katsub ta läbi rinnahoidjate taskud ja kontrollib, ega kohvril topeltpõhja pole.

Lendude väljumisaeg on Brasiilias soovituslik. Kuna Brasiilias tähendab kell kuus „mitte enne kella seitset“, ajaks ju segadusse, kui lennud täpselt lubatud ajal väljuks.

Seotud lood:

Kui umbes 20 minutit pärast väljalennuaega lõpuks pardale läheme, selgub, et mu Euroopa sõbrad on mulle taas kärbseid pähe ajanud. Tegemist on kõige parema kohaliku lennukiga, mida ma oma elus näinud olen. Isegi istmete vahel jagub põlvedele piisavalt ruumi. Stjuardess pakub meile kõigile enne õhkutõusu karamellkommi, mida vanal mandril juba ammu enam turistiklassis ei tehta. Muigan mõnuga juttude peale, et kohe hakkavad tiivaosad lennuki küljest ära lendama. Superluks.

Heidan pilgu kellale. Märkan, et lend on ettenähtud 45 minuti asemel kestnud juba kõvasti üle tunni. Vaatan pilgu aknast välja ning ohhoo! Sellist vaatepilti pole ma kunagi näinud ega loodetavasti näe ka tulevikus.

Pimedas öötaevas möödub meist väga lähedalt üks lennuk. Kohe ka järgmine. Kui kaugemale vaatan ja meie ümber tiirlevad nähtavad lennukid kokku loen, saan vähemalt 14. Õhus ei ole ka ainult ühe lennuki lähedal nägemine hea märk, aga enam kui kümne?!

Loe veel

„Daamid ja härrad,“ võtab piloot ainult oma emakeeles sõna. „São Paulo piirkonnas valitseb hetkel tuuline ja pilvine ilm, mistõttu on lennukite maandumisgraafikut hõrendatud. Peame ootama oma maandumiskorda. Kui me järgmise 20 minuti jooksul ei maandu, saab meil kütus otsa ja peame pöörduma tagasi Rio de Janeirosse.“

Milliseid pahameelepuhanguid emotsionaalsed brasiillased üle terve lennuki kuuldavale toovad! Isiklikult pole ma kindel, mis mulle selle olukorra juures kõige rohkem vastukarva käib. Kas see, et viibime piiratud õhuruumis koos nüüd juba vähemalt 20 teise lennukiga ja vähimgi viga õhuruumi juhtimiskeskusest viiks traagiliste tagajärgedeni? Või see, et pean Riosse tagasi jõudes mingi ulualuse organiseerima, kuna lubasin oma toa äraoleku ajaks Pipocale? Või see, et lennukis räägitakse ainult portugali keelt ja just sellises olukorras tahaks täpselt aru saada, mis toimub? Arvan, et kõige vähem meeldib mulle ikkagi teadaanne kütuse peatse otsasaamise kohta.

Olles lennukis saja melodramaatilise latiino ja samasuguse piloodiga, kipud muidugi täiesti standardsetele olukordadele hoopis teistsugust varjundit andma. Kui oleme mõnda aega São Paulo õhuruumis tiirelnud, otsustab piloot uuesti sõna võtta.

„Daamid ja härrad,“ teatatakse kokpitist. „Meil on kütus otsakorral ning peame tegema hädamaandumise.“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare