Minu Amsterdam: Punaste laternate rajooni kardinatagused

 (1)
Minu Amsterdam: Punaste laternate rajooni kardinatagused
Foto: erakogu

Katkend Margot Roose raamatust “Minu Amsterdam”, kirjastuselt Petrone Print.

Mõtlen Katariina peale tihti. Ka sel suvisel pärastlõunal, kui jalutan läbi punaste laternate rajooni. Äkki kuulen, et keegi hüüab mu nime. Tunnen ta vaevu ära. Ta on ebamaiselt kaunis, aristokraatlikult kahvatut nahka katmas vaid pitsiline ploomikarva pesu. Kaunist üldmuljet ei riku ka päevase aja kohta julge meik ja hiigelkontsadega lakknahast platvormkingad. Ta viipab mulle avatud klaasukse vahelt ja kutsub mu sisse.

Väike kabiin lõhnab puhastusvahendi järele. Seinal on suur peegel, selle ümber siugleb kuldne plastmadu. Ainsateks mööbliesemeteks on nahaga kaetud voodi ja väike kapike. Katariina viipab mu voodile istuma ja toob välja teeklaasid. Kogu õhkkond meenutab arstikabinetti. Ütlen seda ka oma võõrustajale, kes hakkab naerma ja ütleb, et täna tal kahjuks pole meditsiiniõe kostüümi kaasas. Ta valab osavalt kuuma vee tassidesse ja teeb kapikesele ruumi. Eemalenihutamist vajavad libestusainetuubid ja suur kauss kirevates pakendites kondoomidega. Püüan mõttes tema tavalist tööpäeva ja kliente ette kujutada, aga kohe kuidagi ei suuda. Ta märkab mu pilku kondoomikausil ja selgitab, et sellest kogusest jätkub ikka rohkem kui üheks päevaks.

„Kuigi täna käis mul üks väga kohmakas teismeline, kelle peale läks ikka päris mitu kondoomi. Ma olen kindel, et see oli tal esimene kord „suurte inimeste asja” teha. Ta küll püüdis teeselda, et on kogenud vend. Ma ei hakanud ka ta rõõmu rikkuma ja mängisin kaasa,” muheleb Katariina.

Seotud lood:

„Uskumatu, et keegi tahab seda esimest ja erilist korda sinuga raisata.”

Enne, kui jõuan lause lõpetada, saan aru, et olen midagi väga rumalat öelnud. Katariina vaatab keskendunult oma teetassi ja ütleb siis väga rahulikult: „Seks on seks. Tead, seda tööd tehes olen mõistnud, et meestele on seks hoopis teise tähendusega kui naistele. Loomulik vajadus, mida pole vaja üle dramatiseerida. Esimene või teine kord – on sellel vahet? Peaasi, et hea on!"

Meie vestluse katkestab koputus. Katariina piilub raske sametkardina vahelt välja ja ilmselt on tegemist püsikliendiga, sest ta avab naeratades ukse. Sissetulnud mees patsutab kaunitari sõbralikult tagumikule. Mind nähes vaatab ta küsivalt Katariina poole. Võtan oma jaki ja musitan sõbrannat hüvastijätuks. Kundel on vahepeal põnevam plaan tekkinud ja ta küsib, et palju siis maksaks, kui mina ka sinna jääksin. Katariina vaatab küsivalt minu poole. Pobisen, et mul on muud tegemist, ja lipsan välja päevavalgusesse.

Loe veel

Niisama lihtne see enesemüümine siis ongi! Piisab vaid kriitilisel hetkel rahahädas või muul moel sundolukorras olla. Ma võin küll rinnale taguda, et ei teeks sellist asja iialgi, aga tegelikult ma ju ei tea, kas see on tõsi. Kui palju on naisi, kellel ei ole võimalust keelduda? Kas siis elusituatsiooni või lihtsalt nõrga iseloomu tõttu. Ja kui palju rohkem on veel inimesi, kes peavad ametit, mis neil kaudses mõttes iga tööpäeva lõpuks suu spermat täis jätab?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare