Mille alusel arvutati 100 aastat tagasi rändamiseks kuluvat aega?
20. sajandi algusest pärit isokrooniline kaart näitab, kuhu inimesed läksid, kui kaua neil sinna jõudmine aega võttis ning mida nad oma teel nägid.
1914. aastal avaldas kaardivalmistajate perekonna järeltulija ning kuningas George V kartograaf John G. Bartholomew „Majandusgeograafia atlase“. See oli mõeldud koolilastele ning sisaldas kõike, mida noor ettevõtja, imperialist, kaupmees või rändaja vajas.
Näiteks võimalike vihmade kaarti, õhutemperatuure ja topograafiat, lisaks kaarte, mis juhatasid, kust võiks leida kautšukki, puuvilla või riisi; kaarte, millelt võis teada saada, kus kauplemiseks millist keelt kasutatakse, nii et teadsid, et näiteks Indoneesiasse äri tegema minnes pead oskama hollandi keelt; leidus ka kaart, millele olid kantud erinevates kliimavöötmetes levivad haigused – Indoneesias pidid valvel olema troopilise düsenteeria suhtes.
Atlases olid ka sellised kaardid, millel oli välja arvutatud, kui kaua Londonist ühte või teise sihtpunkti reisimine aega võttis – 20-30 päevase ajavahemiku jooksul.
Tegemist on isokroonilise kaardiga. Isokroonideks on jooned, mis ühendavad omavahel punkte, kuhu jõudmine võtab sama palju aega. Kõigisse neisse piirkondadesse, mis on märgitud tumeroosaks, jõudis viie päevaga – Assooridele ja Venemaal asuvasse Permi linna näiteks. Selge see - need paigad ei ole Londonist väga kaugel.
Edasi lähevad asjad aga juba natuke huvitavamaks. 5-10 päevaga võis jõuda USA-sse Winnipegi või Venemaal asuva Baikali järve äärde. 20 päeva kulus Taškenti või Honolulule jõudmiseks. Kusjuures viimane on Taškendist kaugemal.
Mõnikord kulgevad ühe värviga märgitud piirkonnad kaardil üle maismaapiiri, näiteks roosa USA idaosas või oranž Indias. Teisal aga muutub üks värv teiseks mandri sees. Millest selline erinevus? Põhjuseks on raudteed.
Varastel 1840ndatel sõitis New Yorgi lähedal elanud kangakaupmees Asa Whitney Hiinasse ärireisile. Selleks kulus 153 päeva, see oli Whitney arvates tõeline ajaraiskamine. Tagasi jõudes hakkas ta tegema lobbytööd Michigani järve ja Oregoni ühendava kontinentidevahelise raudtee ehitamiseks. Oregonil olid olemas kaubandussuhted Hiinaga ning Whitney arvates oleks raudtee lühendanud reisiaega 30 päeva võrra ja avanud Ameerika ärimeestele võimaluse minna Hiina turule.
Samal põhjusel investeerisid britid aastatel 1860-1880 üsna suures mahus India raudteesse, pikendades seda 838 miililt 15 842 miilini.
Kui võrrelda kõnealust isokroonilist kaarti 1870ndatest pärit Francis Galtoni poolt välja antuga, siis märkad erinevust. Bombay on Galtoni kaardil märgitud piirkonnaks, kuhu jõuab meritisi kiiresti, mujale Indiasse aga mitte. Venemaa pole Galtoni kaardil veel roosa, sest toona puudus Siberit läbiv raudtee.
