Ühel hetkel leidsin end Kõrgõzstanis planeerimas piiriületust Usbekistani. „Vaata, et sa sularaha kaasa võtad, pangaautomaate on seal pea võimatu leida!“ hoiatasid teised rändurid. Hästi. Jalutasin kirgiiside poolt püsti pandud pangaautomaatideni, kuid selgus, et need ei töötanud. Õnneks oli tegemist üsna suure linnaga, seega leidsin ümber nurga uued. „Error!“ ütles kiri ekraanil. „No olgu, ega nii kergelt alla anda ei tasu,“ mõtlesin, ning asusin jahtima uut kohta. „Aktsepteerime ainult kohalikke pangakaarte,“ teatas järgmine. Üle tee olev pank oli kinni. Laupäeviti suletud. Lõpuks terendas kauguses midagi punast — vana tuttav pank, milles teadsin oma kaarti varasemast kogemusest töötavat. Tüürisin lähemale ning lükkasin plastkaardi automaati. Hall ekraan hakkas virvendama ning ütles, et dollarite väljavõtmiseks on kehtestatud päevalimiit. Kui tahan rohkem, tulgu ma 12 tunni pärast tagasi. Parem kui mitte midagi! Sain posu rahatähti, millega järgmisel päeval juba Usbekistani piiripunktis seisin. „Kas sul lisakott ikka on?“ küsis rätikuga memmeke lõbusalt, kui mulle mitu suurt rahapakki ulatas. Muidugi, inflatsioon! Hoolimata vaid mõnekümnest vahetatud dollarist sain vastu hunniku, mis pani mind tundma, nagu oleksin tõesti äsja panka röövinud.

Kõrgõzstani poodides saab teoorias tihti küll kaardiga maksta, kuid reaalsuses ei pruugi see siiski töötada. Tallinna-nimelised sprotid leidsid tee poest ka mägedesse! Foto: Madle Timm

Turistid on Usbekistani rahaga alguses täitsa hädas. Vaatad kadedusega, kuidas kohalikud nagu muuseas vilunult sõrmedega üle rahapaki lasevad ja täpse summa kiirelt välja loevad. Üritad sama teha, aga kõik lendab kas laiali või läheb lugemine sassi. Usbekistanis on käibel somid ja ühe euro vastu saad umbes 10 000 somi.

Usbekistanist suundusin järgmisena Iraani. Sama lugu. Riiki minnes olgu kaasas piisavalt sularaha — kuigi põhimõtteliselt on turistidel võimalik riigi poolt loodud erisüsteemi kaudu raha välja võtta, siis on protsendid nii kõrged, et see pole lihtsalt mõistlik. Välismaise kaardiga üldjuhul maksta ei saa ja nii jääbki üle vaid sularaha kaasas tarida. Hetkel on riigi majanduslik olukord ääretult keeruline ning seega võib kurss päevas lausa mitu korda muutuda. Et asja veel põnevamaks teha, siis on Iraanis kasutusel topeltsüsteem — ametlikuks rahaks on rialid, kuid kohalikud kutsuvad neid sagedamini tomanideks. See tähendab, et nad eemaldavad summa lõpust ühe nulli, näiteks 10 000 riali on 1000 tomanit. Nii on tark söögikohtades, turul ja poes alati esmalt kindlaks teha, milles hind sulle parajasti antud on. Kui sa muidugi üldse numbritest aru saad! Pärsia keel nõuab eraldi õppimist, kuid numbrite kirjapilt tasub endale igal juhul selgeks teha — see teeb elu nõksa lihtsamaks.

Turu peal käib arveldamine alati vaid sularahas. Kui müüjal täpset vahetusraha pole, siis on lootust saada mõni mandel või ploom kauba peale! Foto: Madle Timm

Rännates seljakotiga, on mõistlik sularaha jaotada mitme koha vahel ära. Nii vähendad riske ja kui keegi peakski sult midagi näppama, ei saa ta vähemalt kõike kätte. Rahahunnikutega Usbekistanis on muidugi keerulisem, kuid õnneks käivad kohalikud ka ise ringi, matsakad pakid üsna avalikult käes. Lisaks tasub vahetada vaid mõnikümmend dollarit korraga, küll vajadusel saab hiljem juurde organiseerida. Kui su eesmärk pole just rahatassimisega muskleid kasvatada!

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel