Lennujaamas oli nagu ikka nii, et seisad igasugustes järjekordades ja ootad igatsevalt kohtumist värske õhuga. See kohtumine oli romantiline. Kuum ja magusalt lõhnav õhk, päike kohe-kohe loojumas, kookospähklid palmide küljes kõlkumas — tundub algul nagu veidi ebareaalne. Nii on see alati, kui jõuad kuhugi, kus kõik on hoopis teisiti… Kuid kaua selles mullis olla ei saanud, sest ebareaalsuse kõrvale vuras kohale reaalsus — uhke valge mikrobuss, mis meie kümnepealise rahvusvahelise reisiseltskonna peale võttis. Läbi sumeda pimeduse sõitsime hotelli nimega Iberostar Playa Mita ja saime tubadesse paigutatud, ookeanivaatega ja puha.

Magama minna ei lubatud, vaid sunniti gurmeeõhtusööki sööma. Nüüd saime ka lõpuks kõik omavahel päriselt tuttavaks. Meid oli kaheksa ajakirjanikku: Tiia Soomest, abielupaar Malin ja Reine ning Johanna Rootsist, Jana ja Igor Venemaalt, Dirk Saksamaalt ja mina Eestist. Lisaks kaks hosti — soomlanna Manti Finnairist ja mehhiklane Vicente, Visit Mexico Euroopa juht. Kokku 10 inimest, kes klappisid omavahel nii hästi, et lõpuks kasutasid kõik meile viitamiseks juba terminit family. Olgugi ainult kaks meist olid varem kohtunud (ilmselgelt Rootsi abielupaar, kes olid siis päriselt family). Need nimed ja riigid ja ametid tasub meelde jätta, sest neid mainin ma hiljem kindlasti veel. Siin ka üks ühispilt meist, et oleks kergem meelde jätta:

Vasakult: Manti, mina, Reine, Malin, Johanna, Dirk, Tiia, Jana, Igor. Foto: Vicente Salas.

Kuna Vicente ise pilti tehes pildile ei jäänud, siis siin veel üks pilt, kus ka tema on peal, lisaks veel meie Riviera Nayariti giid-autojuht Guillermo:

Vasakult: Manti, mina, Reine, Johanna, Jana, Igor, Tiia, Dirk, Malin, Vicente, Guillermo. Kes tegi foto, seda kahjuks ei mäleta.

Järgmisel hommikul äratati meid vara üles, juba mingi 9, aga pole hullu, sest Eesti aja järgi oli juba nagunii kell 5 pärastlõunal. Meid toideti ja näidati hotelliasju, siis lubati veel natuke magada ja varsti viidi juba ringi sõitma. Käisime väikelinnades Sayulita ja San Francisco (hellitusnimega San Pancho), vaatasime igasuguseid käsitöövärke ja maju, aga (vabandused meie hostide ees!) ma ei saanud nii korralikult kuulata, sest pidin pea kuklas linde vahtima. No mis ma saan teha, kui seal rahumeeli pelikanid, igasugused kotkad ja fregattlinnud ringi lendavad. Rääkimata väiksematest kangurlindudest, koolibridest ja siis ühtedest mu lemmikutest, kellel eestikeelset nime vist pole olemas või vähemalt mul pole õnnestunud leida — grackle, täpsemalt great-tailed ehk Mexican grackle. Nimekiri võiks jätkuda, aga kuna linnud kõiki ei huvita, siis ütlen lihtsalt, et linnufännidele nagu ma on Mehhiko igati tänuväärne sihtkoht.

Mehhiko on üldse loodusearmastajatele (nagu ma) ideaalne sihtkoht, sest kujutage ette, sealt leiab koguni 10% kõikidest maailma liikidest. Tundub uskumatu, aga eks Mehhiko on muidugi suur ja lai ka, ega seda kümnendikku maailma liikidest ühe korraga (või ühe aastaajaga) ikka näha õnnestu. Aga palju näeb küll. Pika ninaga ei jää loomulikult ka need, kes loodusest rohkem kultuuri ja kõike inimkätega loodut armastavad. Mehhiko ajalugu on rikas, jälgi muistsetest kõrgkultuuridest (asteegid, maiad) leiab igalt poolt, toit viib keele alla ja traditsioonid on inimestesse sügavale juurdunud.

Sayulita ja San Pancho on väikesed, armsad, ülivärvilised, loomulikult ookeaniäärsed linnad, kus eksisteerib sõbralikult kõrvuti turistimelu ja kohalik chill. Turistide jaoks on turud, aga mingit pealetükkivat müüki mehhiklased ei harrasta, nii et nendes on mõnus jalutada. Kui keegi hõikab “Hola señorita!”, siis hõikad midagi rõõmsalt vastu ja kõik on õnnelikud. Meie kahte mehhiklast — Vicentet ja Guillermot — ahistasin ma hoopis ise, viieaastase stiilis küsimustega kõige kohta. Mis puu see on? Kas see mari on söödav? Kui suureks see ämblik kasvab? Ja nii edasi. Guillermo, hüüdnimega Memo, oli äärmiselt elevil kuuldes, et suure osa taimede nimesid ma tean, kuna nende miniversioonid kasvavad meie kodumaal aknalaual pottides. Vicente juba teadis seda niigi, sest tema elab tegelikult Londonis.

Pärast järjekordset rikkalikku õhtusööki voodisse keerates tegin esimest korda elus sellist veidrat asja, et lülitasin konditsioneeri sisse — muidu lülitan alati selle kohe välja, kui vähegi jõud üle käib. Vat siis, nii kuum on Mehhiko!

Vaata ka galeriid kahest armsast Mehhiko väikelinnast ning nende randadest ja lindudest:

JÄRGNEB…

Jaga
Kommentaarid