MI MÉXICO | Reisi lõpetas nii võimas kogemus, et selle kirjeldamiseks sõnadest ei piisa

7. osa + galerii

Mehhiko
Mexican grackle (aga artikkel on hoopis muust)Foto: Kairi Prints

Käisin Mehhikos, jätsin sinna osa oma südamest ja räägin teile ka, miks. Reisijutu seitsmendas ja ühtlasi viimases osas ujun metsikute delfiinidega ja lendan lennukiga.

Koitis viimase Mehhiko-päeva hommik. Pisaraid valada siiski eriti aega polnud, sest ees ootas ujumine koos metsikute delfiinidega. Ma rõhutan, et meid ei viidud ujuma uimastatud delfiinidega, kes peavad merebasseinis turiste lõbustama. Paraku ei kohane delfiinid basseinieluga ilma rahustiteta. Opequimari merekeskuses Puerto Vallartas ei tegeleta delfiinide n-ö kodustamisega, vaid vaadeldakse ja uuritakse neid nende naturaalses keskkonnas. See tähendab ka seda, et enne vaatlust-nendega ujumist tuleb delfiinide kohta teadmisi koguda ja kuulata merebioloogi loengut. Õpetussõnade hulka kuuluvad ka ettevaatusabinõud, sest metsik loom võib käituda ettearvamatult, me peame alati arvestama teatud ohutusreeglitega.

Tund või paar hiljem olime aga juba kiirkaatriga merel, suunaga delfiinide elupaika. Merebioloog jälgis mängu ja varsti jäi kaater seisma, hakkasime märkama me ümber tegutsevaid delfiine. Ma pean kohe ütlema, et mul oli vist õnnepäev (kuigi sünnipäev oli ju juba läbi), sest kohtumine delfiiniga õnnestus vaid kahel inimesel kogu seltskonnast — mul ja Vicentel. Vette tohtis minna kahekaupa. Esimesed olime mina ja rootslanna Johanna. Panime täie rauaga delfiinide poole ujuma, aga ega see polegi tegelikult nii lihtne kui kaatri pealt vaadates paistab. Vees olles ei näe midagi — eriti kui on korralik laine nagu sel päeval — ja orienteeruda saad ainult paadis olevate kaaslaste hõigete ja viibete järgi. Tänu neile õnnestus mul tabada õige suund ja järsku olin suure delfiiniga täiesti kõrvuti ja ujusime meetreid koos. Johanna oli juba kusagil kaugel… See oli nii võimas kogemus, et ma ei suudagi seda sõnadega kirjeldada… Ütlen vaid seda, et ma ei unusta seda kunagi. Õnneks jääb mulle seda kogemust meenutama ka video — olin megaõnnelik, kui Tiia pärast ütles, et tal õnnestus seda kohtumist filmida. Jagan videot ka teiega (ma kroolin paremal):

Seotud lood:

Pärast mind ei õnnestunud kohtumine delfiiniga pikka aega enam kellelgi, kuni Vicente, kes oli üks viimaste vaatlejate hulgas, kohtus lausa kahe delfiiniga, ühel oli suur kala suus. Vähemalt nii ta meile rääkis… Olgu, see toimus päriselt — isegi kaatrilt nägime kalaga delfiini, kui see korra pea veest välja pistis.

Pärast delfiine oligi aeg pakkida, veel veidi basseini ääres lebotada ja ujuda ning siis polnud midagi teha, tuli lennujaama minna. Tagasisõidust pole suurt midagi rääkida, sest äriklassi me seekord ei mahtunud, akna all istuda ka ei saanud ja poleks sellest suurt tolku olnud ka, sest vastupidiselt Helsingi-Puerto Vallarta lennule, oli Puerto Vallarta-Helsingi lend valdavalt pimedas. Lend läks ülikiiresti, sest ma ainult sõin ja magasin. Pärast lendu veel mõni tund mõnusat tšillimist Helsingi Vantaa lennujaama mõnusas lounge’is ja siis viieminutiline lend koju. Olgu, natuke pikem ikka, aga enam-vähem. Siis jälle magama ja ärkamine argipäeva…

Loe veel

Mul läks palju aega, et sellest reisist “üle saada”, kuna see oli lihtsalt liiga hea. Tahan tagasi minna. Hooaeg algab taas aasta lõpus. Minna on kõige lihtsam Finnairiga — järgmise hooaja lennud Puerto Vallartasse toimuvad 20.12.2018 — 7.3.2019. On ka muid teid, mida pidi Mehhikosse lennata, eks igaüks leiab oma.

Vaata ka galeriid — seal küll delfiinidest pilte pole, aga see-eest on seal pildid eriti luksuslikust W Punta de Mita hotellist, kus käisime tegelikult hoopis mingil teisel päeval, aga unustasin kirjutamata-galeriitamata. Muidugi ei puudu ka sellest galeriist linnupildid. Vaata kindlasti, sest lähiajal rohkem galeriisid Mehhikost tõenäoliselt ei ilmu:

LÕPP