MI MÉXICO | Öö rütmid, skandaalne armulugu, müstika ja taevatähed

Käisin Mehhikos, jätsin sinna osa oma südamest ja räägin teile ka, miks. Reisijutu viiendas osas sõidame laevaga Las Caletase saarele, mis pole tegelikult saar ja vaatame, mis seal saama hakkab.

Nii, hommikul on juba parem olla. Toorest kalast ei taha muidugi kuuldagi, aga kõikideks nendeks seiklusteks, mis ei sisalda endas tuunikala cevichet, olen valmis! Täna on reisi poolituspunkt — sõidame Riviera Nayaritist Puerto Vallartasse. Meie uueks koduks saab Marriott Puerto Vallarta Resort & Spa hotell. Taas miljonivaade ookeanile. Pikutan veidi rõdul ja vaatan taevas tiirutavaid pelikane, kotkaid ja fregattlinde ning loomulikult ka armsalt tuttavaid kajakaid. On hea olla natuke niisama. Teised on ilmselt basseini ääres. Suhtleme omavahel WhatsAppi grupivestluse kaudu, mugav — tahad, suhtled, tahad, ei suhtle. Praegu otsustan hoopis väikese uinaku kasuks. Mitte rõdul muidugi, ega ma hull ei ole, vaid pehmes voodis, mis on mingi kolm meetrit lai — mahun ära küll.

Pärastlõunal tuleb end püsti ajada ja kambaga lobbys kokku saada — ees ootab pikemat sorti laevasõit ja miski, mille nimi on “Rhythms of the Night”. Igaühel tuleb korra kummitama peaaegu sama nimega vana Corona superhitt, aga vaevalt rannal, kuhu meid viiakse, klubiõhtut oodata on. See saab veel selgemaks siis, kui astume laevale, mille valdavalt täidavad Kanada ja Ameerika pensionärid. See on tegelikult ainuke tõeline turistihetk või õigemini turistiõhtu meie reisil. Lahjad margariitad, kahtlane eeskava laeva vööris ja nii edasi. Kuid palun eelnevatest lausetest mitte midagi negatiivset välja lugeda — ma kohe kindlasti ei alaväärista või põlga selliseid asju. Vastupidi, see oli väga äge laevasõit, rääkisin mõne Kanada turistiga juttu, tantsisime oma kambaga, tuul kleiti seljast rebimas, laeva vööris, vaatasime delfiine, kes vahepeal karjakaupa meie laeva ees tantsisklesid. Hea seltskond oli, head ja rõõmsad inimesed. Sellistel hetkedel tuleb paraku alati vähemalt korra peale ka kahjutunne, et Eesti pensionärid endale selliseid reisi üldjuhul võimaldada ei saa. Just selliseid asju peaks inimene tegema, kui ta on on eluaeg tööd teinud ja vaeva näinud. Kõigepealt ehk reisida natuke seljakotiga, hiljem, kui enam ise ei jaksa nii palju korraldada, on sellised organiseeritud reisid ideaalsed. Laevas oli inimesi tõepoolest vanuses 6 (see oli vanuse alampiir) — 90, ehk mõni vanemgi ja see oli nii tore. Õnneks ei kohanud ma Mehhikos kordagi üleolevat suhtumist mitte kellegi suhtes, tundus, et inimesed oskavad rõõmu tunda igast hetkest ja keskenduda positiivsele. Ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et kõik on nii must-valge ja Eestis on klaas alati pooltühi ja Mehhikos alati pooltäis, aga igatahes nägin ma sel reisil suurt elurõõmu ja see elurõõmustas mind väga.

Las Caletase randa kohale jõudmise hetk oli täpselt ajastatud päikese loojumisega ja nii hakkas maismaale astudes kohe üks müstika pihta. Olgu veel öeldud, et Las Caletase randa saab minna ainult vettpidi — seda ümbritseb praktiliselt läbimatu džungel. Sel saarel elas kunagi kuulus Ameerika režissöör — kui mehhiklased temast räägivad, siis peamiselt seoses filmiga “Iguaani öö”, sest selle selle tegevus toimub Mehhiko külas nimega Mismaloya. Režissöör kiindus võttepaika ja selle ümbrusesse niivõrd, et ostis endale Las Caletasesse maja. Sellest paigast mitte kaugele ehk Puerto Vallarta linna ostsid endale maja ka Elizabeth Taylor ja Richard Burton, kelle armuloo algusega kaasnevad skandaalid tegid “Iguaani öö” kuulsaks juba enne selle valmimist — aga sellest juba edaspidi, siis kui kuulsa paari maja vaatama läheme.

Nüüd siis etenduse juurde. Kui aus olla, siis ei osanud suurt muud oodata kui võimsate heli- ja valgusefektidega keskpärast show’d. Juba laevast maha astudes kargasid põõsastest välja ebamaised olendid ja kõik juskui viitas sellele. Ma muide ei ütle ka seda üldse küüniliselt, aga see tundub kuidagi loomulik, et selliselt turistiatraktsioonilt ootad lõbusat, kuid pretensioonitut elamust. Vahva vaadata, kerge järgmisel hetkel unustada. Siiski läks teisiti. Tegemist oli moderntantsu ja tsirkuse mashupiga, kui nii võib öelda — mitte väga paljulubav, eks ole. Kuid järgnev show oli tõesti võimas, loomulikult oli palju ka tulesid ja vilesid ning muud efektset atribuutikat, aga peamine oli see, et kogu koreograafia ja tantsijad-artistid olid nii kõval tasemel, et vaadata oli tõeline nauding. Muidugi ei maksnud otsida väga diipi sisu (kuigi sisu oli täiesti olemas), aga hea oli vaadata, et polnud tehtud mingit allahindlust põhjusel, et tegu oli “turistikaga”. Ega seda sõnadega edasi anda püüda polegi väga mõtet, vaata parem videot etenduse highlight’idest:

Etendusele järgnes imeline kojusõit — mis võiks olla parem, kui su all on ookean ja su kohal tähistaevas… Tolle öö unenäod olid täis müstikat ja taevatähti.

Vaata ka galeriid meresõidust ja lindudest — mõni pilt on ka etendusest:

JÄRGNEB…