MI MÉXICO | Metsik, metsik džungel — matkaksin seal tunde, päevi ja nädalaid!

Käisin Mehhikos, jätsin sinna osa oma südamest ja räägin teile ka, miks. Reisijutu neljandas osas läheme džunglisse ja õpime uusi liike tundma.

Neljandal reisipäeval olin juba kell 7 ärgates elevil — vaat kus lops, kui pean Eestis sellisel ajal ärkama, on asi elevusest kaugel… Aga kes saaks olla pahur, kui ees on ootamas matk džunglis. Ma olen alati tahtnud džunglisse ja nüüd oligi see hetk käes. Pakkisime end oma mõnusasse mikrobussi ära, suunaks väikelinn Lo de Marcos, kus pidime veidi ringi vaatama, võtma peale oma giidi ja siis otse džunglisse põrutama.

Lo de Marcos oli üks igati muhe väikelinn ja meiega liitunud noor giid Oliver oli muhedam veel. Vaatamata sellele, et ta oli kõigest 24-aastane, oskas ta vastata kõikidele mu küsimustele, mida polnud vähe (vrdl hüpohondrik perearsti juures…). Muidugi talle ka meeldis neile vastata või ta vähemalt teeskles väga hästi, et meeldis — kui ma aru saaks, et olen inimese surmani ära väsitanud, siis ma muidugi hoiaks end (veidi) tagasi.

Üks väike probleem küll oli, nimelt mul olid õlad eelmise päeva merereisist nii põlenud, et jube valus oli seljakotti kanda. Loomulikult ma kasutasin päikesekaitset — Mehhikos pole lihtsalt teisiti võimalik — aga kes see ikka märkab ennast kohe peale ujumist ja snorgeldamist kohe jälle üle mäkerdada, kui nii palju on vaadata. Mehhiko päikesega võivad mingid täiesti ajuvabad kohad nagu näiteks sõrmeotsad või jalatallad ära põleda. Olgu, viimast siiski vist mitte. Samas, üks meie seltskonnast — Igor — seisis päris tihti pea peal, seega peaksin vast temalt üle küsima… Aga jah, õlad olid valusad eks ole. Oigasin natuke, oma arust küll täitsa tasakesi. Kohe jäin kotist ilma! Mehhiko mehed on tõelised džentelmenid — nii kui ohkad, nõutakse su kott enda kätte. Mina olin ikka eestlane edasi ja aeg-ajalt uurisin, kas Vicente ikka jaksab ja äkki annab mu koti tagasi, aga mitte mingil juhul! Nii et terve matka kepslesin nagu gasell… või siis kits, sest ikkagi eestlane ju ja oigamise asemel sain hoopis ahhetada. Džungel oli lihtsalt suurepärane — kõik need meie kodustel aknalaudadel kasvavad taimed hiigelversioonis, megasuured liblikad, ämblikud (siiski väikesed, sest oli kuiv periood), linnud, maoaugud — madusid ei näinudki, ainult nende auke, sisalikud… no paradiis, mille veel eriliseks paradiisiks tegi see, et Oliver teadis kõikidest liikidest midagi põnevat rääkida.

Rajalt kõrvale astumine oli meil keelatud, sest seal võis erinevaid ohtusid varitseda. Kasvõi näiteks sarvakaatsiaga sümbioosis elavad sipelgad, kes elavad akaatsia okaste sees, söövad puu teatud lihakaid osi ja kaitsevad puud vaenlaste — sh inimeste — eest, hammustades väga valusasti. Selle sipelga ladinakeelne nimi on Pseudomyrmex ferruginea ja nagu Oliver ütles, siis parem ärgu me väga lähedalt uurigu, mida need sipelgad seal puu peal teevad, sest kui nad otsustavad rünnata, siis nad lausa n-ö hüppavad kambakesi kallale. Nii võib asi väga valusaks minna. Akaatsiasipelgad on maailma viie kõige valusamini hammustava sipelga seas. Vaata ka videot nendest sipelgatest — siis tead eemale hoida, kui peaksid neid teinekord kohtama.

Džunglis sõime ka kogu aeg, coquito pähkleid. Need ei ole kookospähklid ega kasva ka kookospalmi otsas, vaid hoopis Tšiili veinipalmi otsas (nimetatud küll ka Tšiili kookospalmiks). Teate, kogu see palmimajandus on päris keerukas, aga kui keegi tahab edasi konkreetse palmiliigi kohta uurida, siis ladina keeles on see jubaea chilensis — ma ei saa ju ometi rääkida nii pikalt palmidest, kui tahaks rääkida hoopis pähklitest. Sest need olid nii head! Rippusid aga rahumeeli palmi otsas megasuures kobaras (no umbes sellise kujuga kobar, nagu meil need vanaemade palmitsetud sibulakobarad), sellised (lisaks pähklitele sattus pildile ka meie giid Oliver):

Foto: Kairi Prints

Valmis on nad siis, kui kobar ulatub vastu maad ja viljad on oranžiks tõmbunud. Ega hooaeg veel käes polnud, leidsime vaid üksikuid küpseid vilju. Nende purustamisega oli tükk tööd — mõnikord läks kivi enne pooleks kui pähklikoor — aga sisu oli imemaitsev. Kellele maitseb kookospähkel, maitseb coquito pähkel kindlasti, see on suhteliselt sarnase maitsega, aga veel palju rasvasem ja rammusam, mõnus!

Vahepeal liikusime paksust džunglist ka rannikuservale ja imetlesime vaateid Riviera Nayaritile, imetle ka:

Aitab džunglist? Olgu, ainult üks pilt veel:

Foto: Kairi Prints

Iga uut liiki — olgu siis tegu floora või faunaga — tundma õppides on nii põnev uurida, mille või kellega täpsemalt tegemist on ja kas äkki on talle ka eesti keeles nimi pandud ja üldse kõike, mida teada saab. Ma ei tea, võib-olla kõik ei viitsi guugeldada mingit suvalist puud, aga mina võin ühe liigi kohta lugeda tunde, unustades, et pidin näiteks mingit head filmi vaatama… ok, kaldun kõrvale.

See oli küll üllatav, et papelillo treel, nagu giid seda nimetas, on eesti keeles täitsa ilus nimi olemas — kummibursera. Need puud on džunglis väga silmapaistvad, sest et nad on punased. Mehhiklased kutsuvad neid ka gringo puudeks. Miks? Sest kõigepealt nad lähevad punaseks ja siis hakkavad kooruma. Samal põhjusel kutsutakse mõnes kandis (näiteks Floridas) neid puid ka turistipuudeks. Kui tahad kummiburserast rohkem teada, siis alati on kõige targem alustada liigi ladinakeelsest nimest ja see on — enam loogilisem olla ei saakski — bursera simaruba.

Rohkem ma sellest päevast tõepoolest ei räägi, sest pärast džunglimatka sõin ma liiga palju toorest kala (miks see värskelt püütud tuunikalast ceviche peab siis olema nii hea?!) ühes tegelikult väga ägedas paigas nimega Alquimista Cocktail Room (kus muuhulgas pakuti ka maonapsi, mis pidavat kõiki haigusi ravima — vaata pilte) ja õhtul oli paha olla.

Vaata kindlasti galeriid, see viib väikesele retkele läbi selle päeva (piltidelt ei puudu ka tuunikala ceviche):

JÄRGNEB…