Meeleolud Egiptuses: elu kuurordis — kõik on samamoodi, aga kõik on teisiti

 (58)
Meeleolud Egiptuses: elu kuurordis — kõik on samamoodi, aga kõik on teisiti
Foto: AFP/ Scanpix

Täna toimus Egiptuse lähiajaloo ohvriterohkeim massimõrv. Põhja-Siinais ründas relvastatud jõuk inimesi täis mošeed ja õhkis seal pommi. Surma sai vähemalt 235 inimest.

Viibime sõprade seltskonnaga samas riigis, umbes 600 kilomeetri kaugusel õnnetuskohast, ühes hotellis Hurghadas.

Täna oli väga tore päev: ärkasime vara, sõime, tegime tööd, päevitasime, sõime, naersime, ujusime, sõime, päevitasime jne. Nagu ikka “puhkusel palmi all.” Ärge nüüd pahandage, selliseid reise on ju ka vaja, ka Reisijuhi toimetajal.

Ühel hetkel pärastlõunal istusime sõbrannaga basseinibaaris, no niimoodi jalad vees ja kokteiliklaas ees, nagu see siin käib. Baarmen, kes eelmisel päeval oli lõbus ja rõõmus, paistis kuidagi õnnetu olemisega ja muudkui vaatas midagi oma telefonist. Selleks ajaks oli massimõrv just toimunud. Meie muidugi ei teadnud sel hetkel, et midagi on juhtunud ja narrisime teda natuke, et miks nii kurb ja kas ta naerataks meile natuke. Eks ta siis natuke naeratas, sest see nende töö siin ju on — valgeid turiste nende kõik-hinnas-reisipaketi vääriliselt toita ja katta.

Veidi hiljem jalutasime rannas ja naersime, et pool reisi on juba läbi ja kõige kaugem paik, kuhu oleme oma hotelli territooriumilt jõudnud, on kõrvalhotell (mis oli meie omaga identne). Arutasime parajasti, et järgmisel päeval võiks ette võtta vähe pikema matka — minna uudistama hotelli, mis asub üle tee. Samal ajal tapeti meist mõnisada kilomeeter eemal inimesi.

Uudist kuulsime alles kella poole kuue paiku, üks tuttav saatis sõnumi, et kas teil on kõik okei. Ei jõudnudki kohe kohale, et mis siis täpsemalt juhtus, sest guugeldamine siinse Wifiga tähendab tõelist kannatlikkuse elukooli, aga varsti sai pilt selgeks.

Väga veider oli see, mis siis juhtus. Egiptuse kuurortites on teadagi ju kohalikke iga meetri peale paar tükki vähemalt. Kes üritab sulle midagi müüa, kes tutvustab oma kaamelit nimega Max, kes peseb põrandat/sillutist/muru äärekive — kõik nad teretavad ja teevad juttu ja on üleni sinu päralt, kui sa vaid laseks. Olime täna korduvalt nalja visanud, et miks Sadam (kas tead, mida sadam eesti keeles tähendab, küsisin temalt) või Puškin (kui temalt küsisin ühe küsimuse Jevgeni Onegini kohta, mida olen alati kuulsalt kirjanikult küsida tahtnud, siis ta tsiteeris nimetatud teost) või Sim Sim (ei, me ei küsinud kõigilt nimesid, nad kannavad nimesilte) on täna nii morn, et mis siis nüüd viga, et tuju pahaks läks nüüd. Tegime isekeskis erinevaid lolle pakkumisi. Nõme mõeldagi nüüd. Aga me ju ei teadnud.

Loe veel

Praegu istun hotelli lobby’s ja kirjutan seda lugu. Ei tea veel, kas postitada saan, sest Wifit jagatakse siin ju loterii alusel. Mu ümber on palju egiptlasi, nii neid, kes siin töötavad kui puhkajaid. Kõik on vaiksed ja on oma telefonis. Õhtusöögilauas olid teenindajad samuti tõsisemad kui tavaliselt, samas kuidagi osavõtlikumad kui muidu. Kuigi ega sellistel puhkudel ei saa enam hästi aru, kas see muutus on tegelikult ka nii suur või tuleb pigem sellest, et meie ise vaatame neid teise pilguga ja üritame nende nägudelt nende tundeid välja lugeda.

Nüüd võib mõni, kes on lugemisega siiamaani jõudnud, mõelda, et oh, küll nüüd kirjeldab dramaatiliselt neid asju ja kindlalt imeb siin pastakast draamat välja (ja isegi see ei tule väga hästi välja), et kõike võimendada ja võimalikult palju inimesi lugema meelitada, aga ma ütlen täiesti ausalt, et ma kirjutasin selle loo ausa emotsiooni pealt, inimese, mitte rindereporteri positsioonilt. 235 inimest, meie praeguse hetke kaasmaalast, on surnud. See on väga suur number. Palju suurem on nende inimeste number, kes praegu nutavad ja oma lähedasi leinama jäävad. Kõik need lapsed ja vanemad ja abikaasad ja sõbrad, kelle lähedane läks mošeesse ega tulnudki enam tagasi. Pole mingit vahet, mis usku, värvi, stiili, mida iganes inimene on, surm on seesama surm. Ma ei leia mingit põhjust olla küüniline või häbeneda oma tänast dramaatilist kirjaviisi. Ma olen kurb.

Nüüd lähen õue ja otsin oma sõbrad üles, elu läheb ju alati edasi. Homme läheme jälle päevitama ja ujuma. Kuna me elame kuurordis, paistab kõik homme samasugune nagu eile, egiptlased jätkavad oma lõputut põrandapesu ja puistavad komplimente ka kõige võimatumatesse kohtadesse, aga siiski on kõik teisiti. Palju häid inimesi on surnud ja palju häid inimest nutavad järgnevatel kuudel igal öösel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare