Matkasoovitus: esimesel jõulupühal Eesti kõrgeimaid tippe vallutama

 (2)

Matkasoovitus: esimesel jõulupühal Eesti kõrgeimaid tippe vallutama
Matkalised eelmisel aastal tippe vallutamas.Foto: Liisi Toom

Sel aastal võib oma jõulupühade traditsioonide hulka lisada uue tegevuse: jõulumatka Eesti 20 kõrgeima mäe vallutamiseks.

See on tähendab 7-10 tundi liikumist mõnusa seltskonnaga kaunis Lõuna-Eesti looduses, avastades ja ületades Eesti 20 kõrgeimat mäge. Matka pikkuseks tuleb ligikaudu 25 kilomeetrit. Kuna tänavu on ka liikumisaasta, siis sobib jõulumatk 25. detsembril igati väärikaks aasta lõpusündmuseks.

Spordiühing Ekstreempark on muutnud tipuvallutuste matka nüüd traditsiooniks. Seda korraldatakse juba 1998. aastast, kui Tartu Ülikooli Looduskaitseringi poolt alustati 20 mäe matka.

Esimesel matkal osales 40 tudengit, 20 Eesti suurima absoluutse kõrgusega mäed vallutati suuskadel. Kaardistati ka korralikult Eesti kümne kõrgema tipu täpsed kõrgused. Idee algusest ja sellest, kuidas matk läks, võib edasi lugeda siit. 2005. aastal aga tõsteti Eesti 20 kõrgeimat mäge taas tähelepanu keskmesse Winter XDreami ekstreemsema vallutusretke käigus, kui need tipud tuli ületada joostes, suusatades või rattaga. Ekstreempargi veebilehel on näha, et alates 2010. aastast on 20 mäe vallutamine muutunud traditsiooniliseks rahvasündmuseks. Mina sain selle elamuse osaliseks 2013. aastal koos ülejäänud rohkem kui 120 liikumist armastava inimesega üle Eesti ning plaanin ka sel aastal osa võtta. Järgnevalt mõned pildid ja mõtted möödunud aastast.

Loe veel

Seotud lood:

Rahulik jalutuskäik või treening - mõnus viis pühasid veeta igal juhul

Algus. Foto: Liisi Toom


20 Eesti kõrgeima mäe matk võib olla mõnus jalutuskäik, aga ka tõsine treening. Ühelt poolt, lisaks maastikule, määrab matka raskuse ära ka ilm - kas lumi tuleb maha või mitte. Minu esimesel matkal oli ilm küll jahe, kuid maas puudus lumi, mida olin näinud varasemate Ekstreempargi matkade piltidel.

Seetõttu oli raja läbimine suhteliselt lihtne, polnud vaja lumes sumbata
.
Teiselt poolt määrab raja raskuse ka matkaja enda eesmärk. Kas minna head aega tegema või pigem lihtsalt aktiivselt puhkama? Minu eesmärk oli läbida ca 25 kilomeetrit mõõdukalt, hoida keskmisest kõrgemat tempot, aga siiski nii, et aega jääks ka loodust nautida ning isegi sõpradega juttu puhuda.

Jooksjad kihutasid rajale enne jalutajaid. Foto: Liisi Toom


Vaadates teisi kaasmatkajaid, oli see enamuse osalejate eesmärk. Rajal oli muidugi ka tõsisemaid sportlasi - neid, kes soovisid rohkem koormust ja väljakutset. Näiteks enne, kui jalutajad teele lasti, olid raja jooksuga läbijad juba teele asunud.

Üks kahekümnest mäetipust. Foto: Liisi Toom


Matka alustasime Haanja Suusabaasist suure rahvahulgaga, tasapisi läksid read hõredamaks, päris üksi aga ei jäänud kunagi. Rada oli lumevaba, temperatuur oli piisavalt madal, mistõttu oli pehmeid, poriseid kohti vaid mõnes kohas.

"Sild". Foto: Liisi Toom

Saapad siiski kuivaks ei jäänud, sai ikka mudaseks tehtud. Kui tuled matkale, siis kindlasti vali mugavad, võimalusel veekindlad matkasaapad.

Olgluiõ, Rohtõsuu ja kuusetihnik. Foto: Liisi Toom

Rada kulges läbi põldude, heinamaa ning metsade, veidi ka kruusateel.

Eesti kõrgeimad tipud on suhteliselt rahuliku tõusuga. Nii juhtus nii mõnelgi korral, et jõudsime tippu isegi aru saamata - ühel hetkel olime lihtsalt järgmist tippu märkiva sildi juures. See peaks julgustama kõiki, kes kahtlevad, kas suudavad ikka rada läbida. Usun, et matk on sobilik igale vähegi liikuvale inimesele.

Raskeks teeb matka selle pikkus, mis paneb proovile füüsilise ja vaimse vastupidavuse. 25 kilomeetri läbimine võtab parajalt aega (kõndides 7-10 tundi). Mida rohkem läbitud, seda väsinum oled ja vajad juba rohkem nii enda sisemise, aga ka kaaslaste motivatsioonitõstmist. Oluline on end liikumas hoida, juua vahepeal kaasa võetud sooja teed ning kindlasti midagi head ja energiarikast hamba alla võtta, et keha vastu peaks.

Mida õhtu poole, seda pimedamaks ja libedamaks läks ka rada, mis tegi matka raskemaks. Teadmine aga peatsest soojast toast, villastest sokkidest ja soojast toidust hoidsid meele erksana.

Pealambid olid igati vajalikud, et leida õige tee ning näha, kuhu astud. Täiesti pimedas sai võetud viimased 2-3 tippu, sealhulgas ka Suure Munamäe tipp, kus tehti veel ka grupipilt.

Teel kõrgeimasse tippu - Suurele Munamäele. Foto: Liisi Toom

Seltsis on liikuda mõnusam

Ennegi sai mainitud, et pika raja peal aitas motivatsiooni hoida mõnus matkaliste seltskond. Nii kerkisid vestlustes värskes õhus üles huvitavad teemad ja ideed. Üksi matkata on omamoodi mõnus - saad olla oma mõtetes, laadida töönädala pingeid maha ja tekitada ruumi uuteks ideedeks, seltsis on aga omamoodi huvitav. Eriti, kui matkaseltskonnas on nii tuttavaid kui võõraid.

Ma ei teagi, kas kaas-matkaliste kohta "võõras" saabki öelda, alati tekib mõnus kambavaim. 25 kilomeetri peale tunned lõpuks inimesi ikka ära ja kogu aeg on julgustus ja massi mõjul motivatsioon edasi liikuda.

Isegi kui vahepeal ära väsisime, siis kõlama jäi matka korraldaja Hillar Irvese kommentaar, et distants ei tapa, tapab tempo.

Nii võtsimegi matka mõnusas, endale sobivas tempos ning jõudsime rõõmsatena ja väsinuna tagasi Suusabaasi.

Üle Eesti kohale tulnud seltskond, kes ühiselt 25 kilomeetrit 25. detsembril maha kõndisid, suundus õhtupimeduses, kerges rammestuses tagasi kodudesse pühasid nautima. Loodan, et paljud neist ja paljud uued inimesed avastavad enda jaoks 20 Eesti kõrgeima mäe matka ja muudavad selle oma jõulutraditsiooniks.

Foto: Liisi Toom
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

REISIJUHI TOP