MATKAJUTUD | Juhtusime mööda kõndima noortest poistest, kes innukalt raudlattidega küprokist seinu hävitasid

2. osa; vaata ka galeriid!
Matk Albaania ja Makedoonia kõrgeima mäe Korabi tippu
Matk Albaania ja Makedoonia kõrgeima mäe Korabi tippuFoto: erakogu

Põnevad Makedoonia ja Albaania matkajutud jätkuvad — teed viivad metsikust loodusest rahapesu ja anarhiani!

MAKEDOONIA JA ALBAANIA

Teine matk. Korabi mägi

Esimese päeva lõppsaldoks jäi 37 läbitud kilomeetrit ning ega teinegi päev palju kergem tulla ei tõotanud. Meil oli kavas vallutada Makedoonia-Albaania piiri peal asuv ning mõlema riigi kõrgeimaks mäeks olev 2764 meetri kõrgune Korab. Kogu Balkani regiooni kõrguselt neljas mägi asub Mavrovo rahvuspargis ning mäe vallutamiseks tuleb pargile maksta sümboolne 50 dinaari suurune külastusmaks. Seda on võimalik teha Mavrovo Anovi külastuskeskuses. Kel plaanis Korabit vallutada, siis tuleb teadmiseks võtta, et ühistranspordiga matka alguspunkti Strezimiri vahitorni juurde minna ei ole võimalik. Selleks on vaja autot. Vahitorni juurde jõudsime täpselt kell 13.00. Eelnevalt olime netist lugenud, et matka pikkus peaks olema 17-18 km, kõrguste vahe 1200 m ning sellele kulub koos peatustega umbes 7 tundi. Kruvisimegi kohe matka alguses tempo kõrgeks, et hiljem mingit pimeda peale jäämise probleemi ei tuleks. Kuna tegemist oli nii-öelda mäe vallutamise matkaga, siis pikemaid laugeid lõike eriti ei olnud. Rada viis meid ikka aina kõrgemale ning meie kiire tempo juures hakkas matk sarnanema juba pigem trennile, kus niisama rääkimist ja nalja tegemist ei olnud. Raja järsematel osadel olimegi vait ja tegime tööd, et oma eesmärgile lähemale jõuda. See ei tähendanud aga sugugi, et me teekonda ei nautinud. Vastupidi, me kaifisime füüsilist pingutust ning nautisime meid ümbritsevat võrratut loodust. Minu jaoks on mägedes midagi maagilist ja suursugust. Kui lihtsalt korra mõelda selle jõu ning nende miljonite aastate peale, mis ühe mäestiku tekkimiseks vaja läheb, siis see on inimesele veidi hoomamatu. Jõuab selgelt kohale, kui tühine on inimene võrreldes loodusega ning kui vähe aega me planeedil Maa ikkagi veetnud oleme.

Seotud lood:

Kuigi füüsiliselt oli matk pigem raske, siis tehniliselt ei olnud tegu raske matkaga ning eraldi matkasaapaid selleks vaja ei läinud. Muidugi on parem, kui nad on olemas, aga meie saime rahulikult hakkama ka jooksutossudes. Samuti oli rada väga hästi märgistatud — pidi vaid raja kõrval olevate kivide pealt üles leidma punase ja valge joone ning teadsid, et oled õigel teel. Vaid korra tekkis veidi raskem moment, kui me ei leidnud märgistust üles, aga õnneks elas kohe raja kõrval asuvas majas üks lambakarjus, kes meile õige teeotsa kätte juhatas. Korabi tippu jõudsime 3 tunni ja 15 minutiga, aga me ei olnud seal ainukesed inimesed. Meid ootasid seal ees kolm poolakat, kellega ka veidi juttu ajasime. Saime teada, et nad olid tippu vallutama asunud Albaania poolt. Veidi aega pärast poolakate lahkumist jõudis hingeldades üles üks austria paar, kes oli tulnud samuti Albaania poolt. Nende tippu jõudmise tegi märkimisväärsemaks fakt, et nad olid otsustanud üles ronida oma mägiratastega. Nad olid kusagilt lugenud, et matk mäe tippu olevat tehtav ka rattaga. Tuleb välja, et oligi, aga mitte ratta seljas vaid ratas käekõrval. Kuigi ilm oli ilus ning päike enamasti paistis, olid taevas ka mõned pilved, mis päikese ette jõudes muutsid olukorra tipus kaunis jahedaks. Õnneks oli meil kaasas soe pesu ja me külmetama ei pidanud. Saime rahulikult maha istuda, süüa, elu üle arutada ning tipust avanevat vaadet nautida. Tundsin, et elasin hetkes. Kokku veetsime tipus ligi 45 minutit — piisavalt pikk aeg, et vaade endale mällu ning telefoni salvestada. Allatulek oli väga kiire ja sujuv ning auto juurde tagasi jõudsime täpselt kell 19.00. See tähendas, et me olime suutnud täita sajaprotsendiliselt oma eesmärgi vallutada tipp ning lõpetada matk enne päikeseloojangut. Võisime rahuolu hinges asuda teele meie järgmise peatuse Ohridi juurde.

Loe veel

Ohrid-Tirana-Shkoder

Ohrid on samanimelise järve ääres asuv ning UNESCO maailmapärandisse kuuluv väike linnake, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on sealne 13. sajandil ehitatud Püha Kaneo Johannese kirik. Väikese künka otsa rajatud bütsantsi stiilis kirik ning taamal paistev tumesinine järv on ilusa postkaardi vääriline kooslus. Käisime ära ka Bulgaaria tsaar Samueli kindluses, mille olemasolu mainitakse kroonikates juba 5. sajandil. Viimaste väljakaevamiste jooksul tehtud leidude põhjal oletatakse, et kindlus võis mingil kujul seal samas eksisteerida lausa 4. sajandil eKr. Kindluse müüril kõndides ei ole mõtet aga arvata, et teie jalge all on mitu tuhat aastat ajalugu, sest kindlus on oma praeguse kuju saanud alles pärast 2003. aasta restaureerimist. Selle väikese pettumuse kõigile ajaloosõpradele peaks kompenseerima kindluse müüridelt ja tornidest avanev vaade Ohridi linnale, järvele ning ümberkaudsetele mägedele. Paratamatult tekkis mul peas võrdlus Dubrovniku või mõne teise Horvaatia või Montenegro rannikulinnaga. Ohridi vanalinnas pole küll filmitud Game of Thrones’i, aga linna ümbritsev loodus ei ole kuidagi kehvem Aadria mere rannikul leiduvast. Miks mitte minna rahulikumasse Ohridisse turistidest pungil Dubrovniku asemel?

Järgmine peatus meie reisil oli Albaania pealinn Tirana, kuhu alustasime Ohridist sõitu neljanda päeva hommikul kell 6.30. Varajane kellaaeg oli tingitud soovist jõuda vara piiripunktini ning sellega vältida võimalikke järjekordi, mis lühendaksid meie niigi lühikest aega Tiranas. Piiriületus läkski meil väga sujuvalt ning kiirelt ja nii olimegi jõudnud Euroopa ühte vaeseimasse ning kuulduste järgi ka ühte metsikuimasse riiki. Esmapilgul ning autoaknast vaadatuna ei tundunud olukord Albaanias olevat hullem kui Makedoonias. Teede kvaliteet oli sarnaselt kehv, külades paljud majad räämas ning muidugi oli igal pool maas võimalik näha meie „vana sõpra” prügi. Ohridi ja Tirana vaheline distants on Google andmetel 132 km, aga meil kulus sõiduks üle 2,5 tunni, sest lisaks teede üsna kehvadele oludele kulgevad nad ka üle terve riigi laiali olevate mägede. Seetõttu tulekski Albaaniassse minnes arvesse võtta, et punktist A punkti B minek võtab reeglina kauem aega, kui me harjunud oleme. Vaja on lihtsalt kannatlikku meelt. Huvitavate asjadena jäid tee ääres silma väikesed putkad kirjaga „Lavazh”. Meie mõtlesime algul tõsimeeli, et tegu on lavašiputkadega, aga kuna putkad olid tihti vanade mahajäätud tanklate lähedal ning me putkades kordagi ühtegi lavaši ei näinud, hakkasime oma arvamuse õigsuses kahtlema. Tänu prantsuse keele abile (lavage-pesu) tegin oletuse, et tegemist võib olla autopesulatega ja hiljem saime ühe kohalikuga rääkides mu teooriale ka kinnituse. Tundub, et albaanlastele meeldivad puhtad autod või on põhjus milleski muus? Küsimusi tekitas ka ebanormaalselt suur teeäärsete tanklate hulk. Võib mõelda, et kui palju neid siis ikka olla sai, aga neid tundus olevat peaaegu iga 100 meetri tagant. Kõik erinevate logodega. Kas Albaanias on tõepoolest nõudlus erinevate kütuse edasimüüjate vastu nii suur või tuleb jällegi põhjuseid mujalt otsida? Kindlaid järeldusi me sellest teha ei saa, aga vähemalt ühe kohaliku noorema kuti sõnul olevat paljud tanklad ning pesulad püsti ainult rahapesu eesmärgil. Noh, umbes nagu Eestis üks pank…

Nali naljaks, aga läheme tagasi Tirana juurde. Albaania pealinn üllatas meid positiivselt, sest me ootasime midagi palju hullemat. Kuigi tänavapildis annavad tooni kommunistlikku diktatuuri ajal ehitatud hooned, siis nad sobituvad linna arhitektuurilisse üldpilti. Ei hakanud silma sellist maitselagedust nagu Skopjes. Linna südames olid tänavad puhtad ning haljasalad hoolitsetud. Käisime näiteks Ema Theresa platsi kõrval asuvas Suures Tirana pargis, mis jättis väga viisaka mulje. Isegi kurikuulsa diktaator Enver Hoxha ajal üle terve riigi ehitatud 173 371 betoonpunkril on linnapildis turismiatraktsioonina oma koht olemas. Näiteks on ühest suurest algupäraselt tuumavarjendiks ehitatud punkrist tehtud kommunistliku diktatuuri ajal kasutatud represseerimismeetodeid tutvustav muuseum. Väga huvitav külastus kõigile inimestele, aga ühele eestlasele oli „äratundmisrõõm” muidugi veel suurem. Kommunismiga on seotud ka mitmete reisiblogide top 1 vaatamisväärsus — Tirana püramiid. Tegu on 1988. aastal algupäraselt Hoxha mälestuseks ehitatud muuseumiga, mis alates kommunistliku diktatuuri kokkuvarisemisest on täitnud mitmeid erinevaid ülesandeid. Kosovo sõja ajal kasutati hoonet näiteks NATO baasina ning alates 2001. aastast täidab üks osa hoonest ringhäälingu keskuse ülesandeid. Peamine külastatavuse põhjus on aga hoopis selles, et teine pool huvitava arhitektuuriga püramiidist on maha jäetud ning muutunud noorte vandaalide ning graffitimeistrite harjutuskohaks. Isegi kui Tiranasse sattudes pole püramiidist varem midagi kuulnud, siis täiesti linna südames segi pekstud akende ning graffitiga kaetud hoonet nähes tekib ikka huvi korra lähemale minna. Põhimõtteliselt jäi mulje, et endises muuseumis võib teha kõike, mida hing ihaldab. Kui tahad, teed kuhugi nurka oma hädad, kui tahad, vägivallatsed interjööri kallal. Juhtusime näiteks mööda kõndima noortest poistest, kes innukalt raudlattidega küprokist seinu hävitasid. Paljud turistid üritavad ka mööda püramiidi külgi üles katusele ronida. Irooniline, et diktaatori auks ehitatud ning raudse korraga allasurutud ühiskonda sümboliseerivast muuseumist on saanud koht, kus valitseb täielik anarhia.

Vaata galeriid:

Matkajutud jätkuvad homme!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare