Märkmeid Myanmarist XI: Kagu-Aasia kõige kuulsam järv

Inle järv Šani platool on koht, kuhu mägede vahele surutult elavad peamiselt inthad. Rahvas, kes on kuulus oma kombe poolest sõuda paati ühe jalaga aeru tõugates, samal ajal osavalt teisel jalal seistes tasakaalu hoides.

Ligi 1000 meetri kõrgusel asuv järv on ise madal ja järjest enam kinni kasvav. Inle on täis rohkem või vähem ujuvaid saari, mida kuiva ja tasase maa nappuses kohalikud tomatite kasvatamiseks kasutavad. Ujuvate aedade vahel askeldavad taimi hooldavad põllumehed. Peenarde äärde minnakse, tullakse - vahel ka ollakse– mõistagi paadiga.
Ohtra väetamise tulemusena on Inle pindala viimase 65 aasta jooksul kahanenud 69 ruutkilomeetrilt vaid 46 ruutkilomeetrini. Ilmselt on kurb tõsiasi, et Inle nägemiseks on ainus võimalus seda vaatama sõita lihtsalt enne, kui järv täiesti kinni kasvab.

Pealtnäha küll maailm omaette, elab järv ikkagi kogu Myanmariga samas rütmis, lihtsalt kohandunult. Igal hommikul on mõnes järveäärses küla või siis ka otse järve pealt paatides turg, lapsed sõuavad hommikuti kooli ja mungad käivad päikesetõusu ajal almuseid korjamas – lihtsalt siin peavad nad ukselt uksele liikuma paadiga sõites.

Ent ükskõik kui väga ma atropoloogilisi vaatlusi ja Kagu-Aasia väikerehvaid ka ei armastaks - Inle äärde jõudmiseks ajaks olen ma Myanmaris olnud juba peaaegu poolteist kuud, sellest ajast viimased 16 tundi ööbussis (mida seda tundide arvu vaadates on ööbussiks isegi kohatu nimetada), ja mind huvitab järve asemel hoopis üks küngas.
Ei mingeid kuulsaid varemeid, kuldseid kupleid - künkal järve ääres asub Myanmari üks vähestest veinimajadest ja minu telefoni on salvestatud nende valmistatava veini nimi, mille kohta sommeljeekoolituse läbinud sõbrannad on hüüumärkidega kinnitades öelnud: täiesti joodav!!!
Myanmaris võib olla järjest kasvav alkoholismiprobleem, aga ausõna, veinitootjate südametunnistus on selles küsimuses puhas nagu prillikivi.
Kui isegi pingutades on võimalik mõnest kallimast restoranist kätte saada pokaal täiesti keskpärast veini, mille eest silmagi pilgutamata seitse dollarit küsitakse, siis on korrektne öelda, et veini selles riigis ei ole. Kindlasti on selline elu võimalik, nagu 52 miljonit inimest mulle varemgi tõestanud on.

Aga tõesti, mis elu see on?

Nii et bussi pealt külalistemajja jõudes magan ma ainult paar tundi, ehkki vahele on jäänud jälle terve öö. Siis rendin kõigi paadimeeste suureks pettumuseks - kogenud pilguga suudavad nad ilmselt minuti täpsusega määrata, kui kaua keegi juba järve ääres on olnud ja kas ta on juba järvel käinud - hoopis jalgratta. Väikesele tõusule vaatamata on sõit veinimajja üks mu elu tempokamaid, saan parima vaatega laua aias, keeldun otsustavalt sissejuhatavast ekskursioonist valdustesse ja tellin kohe klaasi täiesti demokraatliku hinnaga veini.
Päike hakkab andma vihjeid peatse loojumise kohta just siis, kui ettekandja mu pokaali toob.
Myanmari valgus on üldse ebamaine, aga loojanguvalgus...See on maagilise realismi valgus.

Usk, millel minu maailm on alati püsinud - aga mida olen pikka aega nii lootusetult kadunuks pidanud, et arvasin end juba eksivat - on tagasi: absoluutselt kõik maailmas on võimalik.