Märkmeid Myanmarist VII: Mrauk U udu võlus ja varjus


Märkmeid Myanmarist VII: Mrauk U udu võlus ja varjus
Silvia Pärmann

Nendel hommikutel, kui ma kell viis Mrauk U Prince'i hotelli aias papaiapuude all istusin ja sõin küünlavalgel pannkooke papaiamoosiga - tehtud nende samade puude viljadest, mõistagi - sain ma vist kõige selgemini aru, miks ma Myanmari armastan.

Ma polnud nendel hommikutel kunagi üksi. Pika laua taga olid iga kord veel kaks poolakat, kes olid ärganud, et minna ka kuhugi päikesetõusu pildistama; alati paar inimest, kes kella kuuese Sittwe bussi või praami peale tahtsid jõuda; mõned, kes olid ärganud selle pärast, et kõik teised olid üleval, ja üks beež koer, kes kohusetundlikult laua all istus ning pingsalt jälgis meile järjest uusi pannkooke ette kandvaid kokapoisse.
Kell viis hommikust süüa oli Mrauk U-s üsna tavaline, ehkki öö oli siis veel nii külm, et hotelli lobby's tõstsid töötajad suure metallpaja keset põrandat ja tegid sellesse tule. Samal ajal, kui meie istusime hommikusöögilauas mässitult paksudesse tekkidesse ning kohvi- ja hingeauru.
Pimedus hakkas hajuma alles kuue aja, aga siis olid juba tänavad täis raskete korvidega köögiviljamüüjaid – oli lillakapsahooaeg – ja munki.

Hommik Mrauk U-s Silvia Pärmann
Seotud lood:

Kui pimedus hajus, siis alguses ei näinud tegelikult ikkagi veel midagi peale udu. Alles seejärel, nii umbes tund aega hiljem, tuli alati päike. Hetk hiljem olid juba kõik tänavatel end selle käes soojendamas.

Mrauk U, mis igale saabujale sadamas müüdud pileti järgi otsustades oli arheoloogiline tsoon, oli vaatamata vägagi surnud paigale viitavale nimele ütlemata elav koht. Kunagine võimas pealinn oli nüüd ühe keskmisest tugevama maavärina ja brittide otsuse järel kolida administratiivne keskus sealt viie tunni tee kaugusele Sittwesse, tõepoolest suuresti varemeis. Aga nende varemete vahel käis vilgas elu, kasvatati maisi ja riisi ning lehmad otsisid päeva kõige palavamal ajal kõrgete pagoodade külje alt varju.

Riigi kuulsaimad varemed Baganis olid turiste nii paksult täis, et fotokaamerate päästikutekoori klõpsud kõlasid päikesetõusudel kukkede kiremisest valjemalt, Mrauk U-s jätkus aga igaühele oma küngas, mille otsast päikesetõuse ja – loojanguid jälgida.

Loe veel

See oli pisike linn, kus mõne päevaga sai selgeks, millisele tänavale kogunevad mehed õhtul malet mängima ja millises teemajas leiavad aset kõige lõbusamad vestlused kohalikega, kes küll inglise keelt üle paari sõna ei rääkinud. Aga vaatamata üldlevinud arvamusele, et maailma kõige universalsem keel on konjaki keel, tõestas Mrauk U, et kann rohelist teed teeb ära täpselt sama töö.

Ja sai ka selgeks, milliseid teed mööda linnast rattaga uitama minna ei tuleks. Kus laugel maastikul ei jooksnud külade ümber ringi lapsed ja kanad vaid valitses vaikus. Kus lagedat teed mööda lähenevat ratturit märgates käivitus küla piiril automootor ning poolele teele vastu tulnud autost välja astunud mundris mehed olid abivalmid "eksinud" külalisele õiget suunda kätte näitama - mitte siis küla poole, ikka tagasi Mrauk U poole. Sõbraliku naeratuse saatel, nagu Myanmaris ikka.

Kurikuulsad ümberasustatud moslemite külad. Ainuüksi Mrauk U lähistel peaks neis, sisuliselt vangilaagrites, olema hinnanguliselt 6000 moslemit, kelle külad on maha põletatud, kodud käest võetud. Ühtedele kardetud maa, teistele - ka enamusele abiorganisatsioonidest - keelatud maa.

Silvia Pärmann

Lillakapsahooajal on täiesti võimatu süüa toite, milles ei ole lillakapsast. osavamad kokad suudavad isegi hommikuse omleti sisse pool kapsapead ära peita.

Silvia Pärmann

Päikeseloojangul ajasid oma igivanad rattad tänavatele kõik, mitte ainult linna tagasi jõudnud turistid – kui kedagi peaks huvitama maailma esimeste jalgrataste saatus ja praegune asukoht, siis suure tõenäosusega on need kasutusel Mrauk U-s – uuesti tänavatele ning tund pärast päikese kadumist palmilatvade taha olid turg ja teemajad kinni ning inimesed kodudes.
Prince Hotel, mis vabalt võib olla Myanmari parim hotell ja päris kindlasti on see kõige parem söögikoht Yangonist põhja pool, oli sellisteks õhtuteks parim võimalik kodu.
Muidugi oleks maja vajanud mõningast kõpitsemist ja muidugi oleks see vajanud talvisel ajal kütet. Aga selle omanikud olid ühtede vähestena Myanmaris aru saanud, et sisekujundus ei ole lihtsalt ostude nimekiri vaid ennekõike atmosfäär, mida ei saa osta, mida saab ainult ise luua.
Atmosfääri loomine oli üldse midagi, milles Mrauk U oli saavutanud meistriklassi taseme.
Ja udu loomine muidugi ka.

Silvia Pärmann

Nupud ja käigud nendega on õiged, aga Myanmari malelaud tekitab kerget segadust.

Silvia Pärmann

Päike ei jõua veel päris ära minnagi, kui udu juba kohale hiilib.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektistMedia4Development.