Täna näeb näotätoveeringuid tšini külades veel vaid üksikutel Twee Twee taolistel vanadel naistel - nende tegemine keelati juba kuuekümnendatel. Ent eraldatud osariigis, mille kehvad teed pole aastaringselt läbitavadki, on igasuguste käskude ja keeldude täitmist mõnevõrra keeruline kontrollida.

Mul oli juba endalgi küladesse jõudes sassis päevade lugemine teekonna algusest Yangonis ja ometigi olin ma teinud isegi ühe siselennu ning samas mitte kuigi sügavale Tšini osariiki jõudnud. Aga kohtasin paari matkajat, kes olid näinud ka kindlasti veel alla 40aastaseid tätoveeritud nägudega naisi, nooremaid õnneks tõesti mitte.

Ent tätoveeringutega kuulsust kogunud tšinid on tegelikult veelgi enam tuntud unustatud rahvana - kui üks kõrvale tõrjutud rahvas muidugi üldse tuntud olla saab.

Legend räägib, et Rakhine'i printsidele olid väga meeldinud kaunid tšini neiud, keda nad kellegagi pikemalt nõu pidamata lihtsalt endaga kaasa viisid. Kaotamaks printside huvi oma naiste vastu hakkasid tšinid nende nägusid tätoveerima. See osutus ülimalt edukaks praktikaks. Need printsid oma halbade kommetega kadusid juba sajandeid tagasi, aga harjumustest on raske lahti saada, ükskõik kui veidrad need siis ka olema ei juhtuks.


Tšini naiste tätoveeringute saamislood on tegelikult erinevad. Kui ema, vanaema ja juba kõik sõbrannad ka jalutasid ringi tätoveeritud nägudega, siis polnud midagi ebatavlist ka selles, et väike tüdruk, valu ja erinevaid nakkusi karta oskamata, vanematele peale käis nagu uni, et ka tema lõpuks tätoveeritud saaks.

Myanmari kõige enam tagakiusatud vähemusrahva tiitlile käib tihe rebimine ning tšinid on selles

Tšini naiste tätoveeringute alguslood on tegelikult erinevad. Kui ema, vanaema ja juba kõik sõbrannad ka jalutasid ringi tätoveeritud nägudega, siis oli üsna levinud ka see, et väike tüdruk, valu ja erinevaid nakkusi karta oskamata, tätoveeringut endale ise lunis.kurvas võistluses olnud üsna kõrgel kohal. Tätoveeringud tegid nad endale alati tõesti ise, aga sellega ka asi piirdub. Julma traditsiooni lõpetada püüdmine on ilmselt üks väheseid asju, mida Myanmari keskvalitsus selle rahva heaks on teha püüdnud – mis iganes nende ajend selle keelu kehtestamiseks siis tegelikult ka oli.

Tšini osariik - mis välismaalastele alles viimasel paaril aastal vähehaaval avanema on hakanud – on lisaks tšinidele koduks ka vähemalt 50 Myanmari sõjaväe üksusele. Jutud tasuta tööst, mida elanikud on sunnitud tegema sõjaväe heaks - sisuliselt siis sunnitööst - piinamistest ja kohtuotsuseta hukkamistest on vaatamata eraldatusele ja regiooni suletusele siiski osariigi piire ületanud.

Lipukirja "Üks riik, üks rahvas, üks usk" all elavas Myanmaris pole valdavalt kristlastest (ehkki tuleb tunnistada, et animismi mõjusid on nende versioonis kristlusest ikka märkimisväärselt) tšinid kuigi populaarsed ja soositud. Väidetavalt on kirikuid on viimastel kümnenditel hävitatud ja riiklik pagoodade ehitamise programm on jõudnud ka Tšini osariiki – kuhu riik kogu oma eksistentsi jooksul midagi muud praktiliselt ehitanud polegi.

Välja arvatud paar silda.
Mõni aeg pärast tšini külades käimist tutvusin juhuslikult ühe kohaliku sillainseneriga, alla kolmekümnese noore mehega,kes teedeministeeriumi ülesandel Tšini osariigis kolme silda ehitavasse töörühma kuulus. Ta oli parasjagu tagasiteel Yangoni poole ja näitas rõõmuga pilte oma esimesest reisist tšinide juurde. Vaesus, kõrged mäed ja külm vaatasid piltidelt vastu. Ja loomulikult kolm silda. Mida aga ei paistnud – ja inseneri kinnitusel ka polnud – olid neid sildu ühendavad teed. Olid raskelt läbitavad rajad ja pööraselt järsud tõusud ning kurvid.

Mööda jõge ühest külast teise kulgemine tundus parima võimalusena, kohati ilmselt ka ainsa võimalusena.

Samas on aga sõidetavaid teid tänaseks palju rohkem, kui neid näiteks kümme aastat tagasi oli. Inimesi - alustades annetusi tegevatest ja suveniire ostvatest turistidest kuni abiorganisatsioonide töötajateni - jõuab õnneks ka tšinideni järjest enam. Kuid nullist mitmekümne inimeseni kasvanud turistide arv võib protsentides olla tohutu ja kiiresti kasvava turismiga piirkondade edetabelites anda vaevata esikoha, ent on reaalses elus siiski liiga väike, et nende pealt saadud tulu oluliselt lihtsamat elu lubaks.

Ehkki paremini ligipääsetavad külad näevad juba praegu turistide ootuses välja kui suured kangapoed. Lihtsad tekstiilid katavad kõiki aedu ja vabu pindu ning tillukeseks kuivanud vanaprouade kondised käed üllatavad rändureid raudse haardega, millest viisakalt vabaneda ja kirju kaubavalikuga tutvumisest pääseda on võimatu.
Kuigi nende tekstiilide kvaliteet pole midagi märkimisväärset ega mustrid üleliia põnevad, on lääne inimesel harva südant lahkuda midagi endale täiesti ebavajalikku ostmata.
Kuidas sa ütled ei vanamemmele, kelle kortsunud nägu katab ema tätoveeritud ämblikuvõrk, kelle kiriku sõjavägi maha on lammutanud ja kelle lapsed kodukülast Indiasse paremat elu otsima põgenenud (seda loomulikult leidmata)? Ja kuidas ikka kahtlustad, et ta teab suurepäraselt, et võib end oma hea elu pärast süüdi tundvale välismaalasele maha müüa ükskõik mis hinnaga ükskõik mida?
Nii et jõge mööda lõuna poole Rakhine'i osariiki igasugustest probleemidest mitte vähem räsitud Mrauk U maaliliste varemete vahele jõudmine oli omamoodi paradiisi jõudmine, mis polnud seotud ainult elektri, duši ja kohvi kättesaadavusega.

Tšine on umbes 1,5 miljonit või pisut rohkem. Enamus sellest rahvast elab põldu harides, kala püüdes ja käsitööd tehes Myanmaris Tšini osariigis, ent nende külasid on ka naaberosariigis Rakhine'is ning teisel pool piiri Indias Nagalandi, Mizorami, Manipuri ja Assami osariikides.


Tšinide külad on põldude ja palmide vahele uppuvad väikesed peamiselt bambusest ehitatud asulad, kuhu pole veel jõudnud elekter ega mobiililevi.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.