Soomeugrilaste looduslik "Stonehenge" ehk seitse sammast, mis on tekkinud looduslikust erosioonist, on arvatud ka Venemaa seitsme ime hulka. Need seitse on peale Manpupuneri veel Baikali järv, Kamtšatka geisrite org, Mamajevi kurgan, Peterhofi loss ja aed, Toboli kreml Uuralites ja Vassili Blažennõi kirik Moskvas Punasel väljakul.

Pärast sihtkoha populaarseks muutumist on manside püha objekti ümbruses pinnas ära tallatud: platool kasvanud sammal ja taimed on kadunud ning mäenõlvad avatud vee-erosioonile. Varem läksid seitsme kivisamba juurde kitsad rajad, kirjutab Soome-Ugri meediatsenter Finogur.ru, nüüd aga minnakse vaatamisväärsuse juurde, kuidas juhtub.

Komi teaduskeskuse bioloogiainstituudi uuringu järgi ähvardab sambaid ümberkukkumine, kui midagi ette ei võeta. Ettevõtmisena soovitatakse piirata turistide metsikut pääsu sammaste juurde ja lubada sinna vaid kindlal hulgal ja kindlaksmääratud suurusega gruppe.

Kõige rohkem teevad uurijatele muret nö metsikud turistid Permi ja Sverdlovski oblastist. Komi vabariigis endas on looduskaitseala külastamine juba reguleeritud ja külastajate arvu reguleeritud.

Veebis levivad aga pildid saksa mägironijast, kes ronis ühe Manpupuneri samba otsa. Manside uskumuse järgi on pühade sammaste otsa ronimine suur patt.

Sel aastal Manpupuner Vene kümne kõige külastatavama vaatamisväärsuse hulgas enam pole. Üks põhjustest on ka raske ligipääs - lähim tee asub ligi saja kilomeetri kaugusel.

Manpupuner tähendab mansi keeles "väikest jumalate mäge". Suurim sammas on 42 meetrit kõrge. Geoloogid peavad sammaste juures kummaliseks seda, et nende läheduses pole ühtki pikalikukkunud kaljut ega teisi rahne, mäel on vaid seitse püstiseisvat haruldase kujuga kaljut.

Hea lugeja, kuidas võiks selliste vaatamisväärsuste juures lahendada vastasseisu turistide liigse huvi ja looduse säilimise vahel?