Lugeja oma esimesest reisist üksinda: see oli täiesti hull kogemus!

 (24)
Lugeja oma esimesest reisist üksinda: see oli täiesti hull kogemus!
Foto: Unsplash

Reisijuhile kirjutas lugeja, keda pani mõtlema eilne artikkel üksinda reisimisest ja ta otsustas jagada ka enda kogemust.

Lugesin eile Reisijuhist artiklit, kui palju head üksinda reisimine inimesele teha võib. Ma olen sellega muidu täiesti nõus, aga tahan lihtsalt öelda, et esimest korda üksi reisile minemine ei pruugi olla nii lihtne ja kõik ei pruugi laabuda päris suurepäraselt. Räägin oma kogemusest.

Käisin esimest korda üksi reisil neli aastat tagasi. Olin parajasti oma elus nii töö kui eraelu mõttes raskes ja vastikus kohas ning tundsin, et vajan aega endale, et järele mõelda. Kuna tahtsin võimalikult lihtsat reisi, siis valisin sihtkohaks Tšehhi pealinna Praha. Olen sealt varem läbi sõitnud, linn jättis sümpaatse ja isegi tuttavliku mulje — on sellel ju mitmeid sarnasusi Tallinnaga — nii et tundus hea mõte seda üksi avastama minna.

Aga see oli üks hull reis: jama jama otsa. Alustades juba sellest, et varahommikuks tellitud takso sõitis valesse kohta, pidin uue tellima ja jõudsin hädavaevu õigeks ajaks kohale. Lennukis hakkas mul paha ja oksendasin, esimest korda elus. Võib-olla sellepärast, et mu kõrval istus liiga tugevalt lõhnastatud mees. Prahas pettusin ma esmalt hotellis, sest ilusa vaatega toa asemel sain sellise, kust nägin ainult vastasmaja räpast seina. Kaebasin ja üritasin vahetada, aga lõpuks lõin käega, polnud jaksu vaielda. Voodis sõna otseses mõttes padi oli kõva ja tekk torkis — ja see ei olnud tingitud minu pahurast tujust, vaid oli päriselt nii.

Seotud lood:

Linn mulle siiski endiselt meeldis. Ma jalutasin nende päevade jooksul kümneid kilomeetreid ja eksisin küll mitu korda ära, kuid leidsin taas õige tee.

Kõige “parem” oli see, et viimasel päeval oli mul midagi toidumürgituse taolist, nii et hotellist üldse välja ei saanud. Pakkisin asjad kokku viimasel hetkel, tellisin kiirelt takso, kuid tagasilennult jäin ma siiski maha — ei osanud arvestada ummikutega. Täitsa loll ikka, ise veedan Eestis pooled päevad ummikutes ja nüüd siis võõras linnas ei mõelnudki sellele.

Pärast mitmeid tunde lennujaamas sain siiski uue lennupileti ja jõudsin lõpuks koju, surmani väsinud ja poolhaigena. Mõtlesin, et ei lähe enam iialgi reisile. Vähemalt mitte iialgi enam üksnda.

Ometi olin kaks kuud hiljem lennujaamas platsis, kohver näpu otsas. See minu esimene reis üksinda — olgugi täiesti ebaõnnestunud — oli jäänud mind kummitama ja pannud mõtlema asjadele, mida ma tegelikult tahan ja oma elult soovin. Mõistsin, et see esimene reis oli esimene samm minu jaoks mu enda tundma õppimisel. Mul lihtsalt polnud oma elus enne seda olnud aega nii palju mõelda. Teistmoodi mõelda. Seda tuli jätkata.

Loe veel

Edasi läks kõik aina paremaks. Nüüd, neli aastat hiljem on mul elu hea: kaaslane, keda austan ja armastan ja tunnetan võrdse partnerina. Lisaks tegin totaalse kannapöörde oma karjääris — teen nüüd tööd, mis mind inspireerib ja täielikult rahuldab.

Minu elu muutus paremaks sellest hetkest, kui otsustasin aja maha võtta ja üksi reisile minna. Loodan, et minu lugu inspireerib ka teisi seda tegema. Ja ehk minu eeskujul ka teised ei loobu pärast esimest ebaõnnestumist.

Head reisi — ja head elu!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare