"The Beach" esilinastus aastal 2000 ja pärast seda on randa rünnanud sellised turistide hordid, et n-ö liivatera pole jäänud liivatera peale. Vähem kui 20 aastaga on piirkonna ökosüsteem nii põhjalikult hävitatud, et enam ei aidanud muud kui ranna sulgemine.

Rand suleti turismile käesoleva aasta juunist ja plaaniti taas avada uueks turismihooajaks ehk siis nüüd, oktoobris. Kuid keskkonnaekspertide hinnangul pole võimalik, et ökosüsteem nii kiiresti taastuks (näiteks Maya Bays on hävinud 80% korallidest — ja korallid kasvavad aastas vaid pool sentimeetrit.). Seega jääb rand suletuks määramata ajaks — kuni ökosüsteem end (väikese inimesepoolse abiga) uuesti üles ehitab.

Käisin ka ise just eelmisel nädalal Tais, kuid piirkondades, kus turistide arvu rangelt piiratakse ning tegeletakse liikide säilitamise ja taastamisega (muuhulgas korallide istutamisega). Hea on näha, et nii kohalike kui turistide keskkonnateadlikkus on küll vaiksel, kuid siiski kindlal tõusuteel.

Kirjutan peagi lähemalt Tais Hua Hini piirkonnas ja Koh Talu saarel õpitust ja kogetust, kuid seni väikeseks meenutuseks lugu, mille kirjutasin eelmisel aastal peale Egiptuse reisi:

Otsus jätta Maya Bay suletuks võib mõjutada turiste, kes on juba plaaninud uueks hooajaks puhkuse Koh Phi Phi saarel. Loodetavasti aga pole keegi nii väiklane, et hea eesmärgi nimel tehtavat tööd hinnata ei oska ja enda isiklikke huvisid tähtsamaks peab. Suhtumine stiilis “Me oleme Tallinnast, me maksame” on loodetavasti libisenud ajalukku ja sinna ka jääb. Rääkimata sellest, et inimene nimetaks end looduse krooniks — selline arvamus endast pole ainult rumal, vaid lausa piinlik. Ainult oma pjedestaalilt maha astununa saame oma ilusat planeeti hoida.

Jaga
Kommentaarid