Lastega autokaravanis: säraval hipielul on ka pahupool — tõesti, elame justkui asotsiaalid…

 (3)
Lastega autokaravanis: säraval hipielul on ka pahupool — tõesti, elame justkui asotsiaalid…
Pilt on illustreerivVirginie Laune / Unsplash

Avaldame katkendi Marianne Suurmaa raamatust "Minu Saksamaa. Kirju lapitekk", kirjastuselt Petrone Print.

Kuna augusti alguseks on meil raha üsna otsas, ei saa me rohkem kämpinguplatsidel olla. Tavaliselt on sellises kohas olemise hind 25–30 eurot öö eest (karavan + neljaliikmeline pere). See pole Saksamaa mõistes küll palju, kuid kui raha pole, ei saa sedagi lubada. Seega teeme edaspidi peatusi ja ööbime kohtades, kus ei pea maksma. Seaduse järgi võib Saksamaal karavaniga ühes kohas parkida kuni kaks nädalat.

Nii elame Sveni esimesel töönädalal Stuttgardi lähedal metsas autoparklas. Tema sõidab hommikul autoga linna, mina jään lastega karavani juurde. Päeval teeme Hanna ja Rolandiga pikki jalutuskäike lähedal asuvas metsas, korjame marju ja seeni ning meisterdame — ei millestki midagi. Näiteks saavad Hanna väikeseks jäänud sokkidest ja sukkpükstest Barbiedele uued riided. Ennastki üllatab, kui väheste vahenditega on võimalik midagi ilusat teha.

Lähedal on suur mahajäetud puuviljaaed, kus käime lastega iga päev õunu ja ploome korjamas. Kõrval on üks vana kreegipuu ja metsistunud põldmarjapõõsad. Keegi neid siin ei korja ja ilusad küpsed viljad kukuvad lihtsalt maha. Samal ajal kui poodides müüdav kaup peab olema standardne ja veatu, mistõttu võetakse kaupa vaid suurkasvatajatelt, kes kasutavad kangeid kemikaale-putukatõrjevahendeid.

Seotud lood:

Püüame toime tulla minimaalsete vahenditega: peseme end vihmaveega, joogivett toob Sven töölt kanistriga kaasa. Lapsi olmemugavuste puudumine nii palju ei häirigi kui mind. Meil on ju karavan ja vähemalt katus pea kohal — püüan end lohutada. Paljudel inimestel pole sedagi, näiteks Indias ja Ladina-Ameerikas elavad miljonid inimesed lihtsalt tänaval. Neilgi on pered ja lapsed. Sõjapõgenikest ei maksa rääkidagi. Kindlasti leiame varsti ka korteri, rahustab Sven. Tuleb säilitada külma närvi ja loota, et küll asjad lõpuks lahenevad. Püüame võtta praegust kui väikest seiklust ning enese proovilepanekut.

Loe veel

Aga ikkagi… Ilmad on läinud vahepeal väga palavaks ja põhiline probleem on pesemine. Päeval näitab karavani termomeeter pidevalt üle 30 soojakraadi ja higi voolab ojadena. Karavani külmikut ei saa kasutada, sest aku on tühjaks saanud ja lähedal laadimisvõimalust pole. Musti riideid on kogunenud juba ilmatu suur hunnik. Samuti prügi, mida ei ole kusagile panna. Avalikke prügikaste metsaservas pole ja eramajade prügikonteineritesse ei sobi prahti panna. Oleme kogunud prügi kilekottidesse ja pannud karavani küljel olevasse hoiuruumi, kuid kuuma ilmaga lähevad toidujäätmed kiiresti haisema. Mul on tekkinud kuumusest imelik nahalööve, väikesed villid käte peal, mis hirmsasti sügelevad. Svenil murdus hammas. Jalanõud lagunevad. Ja kõige tipuks avastan lastel täid. See meil veel puudus! Tõesti, justkui asotsiaalid. „Poleks arvanud, et allakäiguteekond võib nii kiire olla…“ — tuleb meelde fraas ammu loetud raamatust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare