Kuus asja, mida võiks Ameerika Ühendriikidesse reisides meeles pidada

Ameerikasse reisides tekib alati küsimus, mida nad seal küll söövad, et kogu aeg nii optimistlikud ja sõbralikud on. Huffington Post aitab seda ja teisi Ameerika Ühendriikide iseärasusi paremini mõista ning Reisijuht.ee täiendab.

Ameeriklased võivad eurooplase jaoks esialgu tunduda pisut veidrana. Mõnikord võib pealtnäha ülevoolava lahkuse ja sõbralikkusega aga alt minna. Kas nad ikka tõesti tahavad teada, kuidas käsi käib või kust riigist pärit olen või on see vaid automaatne sõbralikkus, et pealiskaudsust varjata?

1. Ülevoolav sõbralikkus

Ameeriklased on ülisõbralikud ka täiesti võõraste suhtes, tutvusi sõlmitakse nii lennuki kõrvalistmel istujaga kui kuskil järjekorras seistes. Nad ise ei pea seda üldse pealetükkivaks.

2. Hiiglaslikud toiduportsjonid

Kunagi aasta(kümneid) tagasi hindasid ka eestlased söögikoha headust toiduportsjonite suuruse järgi. Lemmik-kohad olid need rootsi laua stiilis einelad, kus võis vitsutada, palju sisse mahtus. Ameeriklastel on see siiamaani peaaegu samamoodi: korralik praad peab olema suur (ja kalorirohke). Seega praadi tellides ei maksa karta, et kõht tühjaks jääb.

3. Jootraha paremale ja vasakule

Jootraha ehk tippi antakse kõigile - uksehoidjatele, baarmenidele, ettekandjatele, taksojuhtidele. Selle suhtes peetakse hoolega arvet, et hea teeninduse eest oleks jäetud ka rammusam summa. Samas võivad ameeriklased pahameelt väljendada lohaka teeninduse suhtes ja jätta jootraha hoopis andmata. Aga muidugi vaid siis, kui see on õigustatud. Kuigi jootraha on igal pool ametlikult vabatahtlik, peetakse seda ikkagi oluliseks. Kõige paremini on näha jootraha andmise kultuuri mõnes lennujaamast linna viivas nõudepeatusega bussis: ameeriklased annavad juhile alati midagi, turistid teevad nii, nagu nende omal maal on kombeks.

4. Vahemaad on tõeliselt pikad

Washingtoni ja New Yorki või Las Vegast ja Los Angelest saab ühe mõistliku reisiga katta, kuid ida- ja lääneranniku vahele jääb juba tõsine 5-6 tunni pikkune lennureis, maad mööda minemisest rääkimata. Sellised mastaabid võivad tihedalt koos elavaid eurooplasi ehmatada.

Jalgsi ühest kohast teise pääsemiseks, isegi kui see kaardil tundub tühine vahemaa, võib rändurit tabada samuti ootamatus näiteks kõnniteede puudumise näol. Maantee on küll lai ja mitmerealine, kuid jalakäija jaoks ei pruugigi olla muud mõistlikku varianti, kui teeserva pidi astuda (mis võib mõnes kohas liikluse seisata) või võtta üle tee saamiseks takso. Kohalikud kasutavad peaaegu alati mingit liikuvvahendit - autot, taksot, bussi.

5. Miilid teemärkidel

Ameerika Ühendriikides kasutatakse endiselt miile ja tolle. Teised kaks riiki, mis samuti ei kasuta meetermõõdustikku, on Libeeria ja Myanmar. Seega peab varakult selgeks õppima, kui palju on miil kilomeetrites, nael kilogrammides jne. Või tuleb nutitelefoni laadida vastav konverteerimise-äpp.

6. Suured kodumaa patrioodid

Ameeriklased on suured patrioodid. Lääneriikides on see tunduvalt haruldasem, kui pole just tegu jalgpallivõistlustega. Oma maja külge riputatakse riigilipp ka siis, kui pole riiklikud pühad, lauldakse patriootilisi laule, filmitööstus toodab riiki ja selle võimsust ülistavaid seiklusfilme, mida meiegi oma kinodes pidevalt näeme.

Hea lugeja, kirjuta kommentaariumis, milliste Ameerika rahva iseärasustega oled ise kokku puutunud ja mida oleks hea teada sinna reisides?