Ehkki ka kristlased, matavad torajalased oma kadunukesed üksjagu teismoodi, kui seda ka meie suhteliselt kristlikus kultuuriruumis tehakse.
Matused pole üks suur nutt ja hala, need on mitmepäevased suured peod, kuhu tulevad kohale kõik, kes kunagi lahkunut kohanud on. Tseremoonia peamine eesmärk on kadunuke võimalikult kiiresti puyasse ehk paradiisi aidata ning torajalased usuvad, et selleks on vaja tal palju-palju pühvleid – ehkki sobivad ka kitsed, hobused ja kõik muud loomad.
Mõistagi ei sobi nad seda tööd tegema elavatena, loomad tuleb ohverdada. Kui siis loomade hinged suunduvad kadunukest paradiisi poole kandma, on maapeale jäänud inimestel teha veel hulk tööd, et nende maised jäänused saaks maitsvaks roaks ja hinnatud nahkadeks muudetud.
Vähesega läbi ajama õppinud inimestena ei lase torajalased loomadest raisku minna mitte ühtegi osa ega unusta mitte kedagi, kes kadunukesele on tulnud oma austust avaldama - söömiseks kõlbmatutest osadest, näiteks kapjadest, valmivad kiiresti populaarsed mänguasjad.
Võidavad kõik peale lääne mänguasjatööstuse: kadunuke saab kiirelt paradiisi, matuseliste kõht on täis, lapsed on õnnelikud ning loomakaitsjatel ja taimetoitlastel on, mille vastu protesteerides oma päevi täita.