KÜLALISENA ALMATÕS | Ehmatavalt kirev, aga niivõrd kosutav!

Vaata ka galeriid!
<div>KÜLALISENA ALMATÕS | Ehmatavalt kirev, aga niivõrd kosutav!</div>
Kristjan JekimovFoto: erakogu

Kasahstani suurim linn ja riigi endine pealinn Almatõ võib esmapilgul värsket külastajat natukene ehmatada, kuid veetes siin rohkem aega, õppides tundma kohalikke ja nende kombeid, asendub kohkumus eelkõige uudishimuga ja hiljem sügava lugupidamisega.

Lahates oma sõprade reaktsioone, kui ma neile esimene kord mainisin, et lähen kuuks ajaks Kasahstani, tuleb tunnistada, et maailma suuruselt üheksas riik jagab natukene õnnetut võrdlust kõikide teiste -stan riikidega. Meile pole see just esimene puhkusreisi sihtpunkt vaid pigem perifeerias asuv riik, mida külastavad karastunumad reisijad, kelle eesmärgiks on kogeda midagi erinäolist. Almatõ on mitmepalgeline linn, kust igaüks saab peadpööritavas kultuurilises tohuvabohust leida endale pidepunktiks midagi tuttavat.

Lennujaamast linna sõites võib külastaja esmamulje olla natuke kurvastav. Teid ääristavad metallplaatidest kõrged tarad ja nende kohal turritavad gaasitorud; auto sõidab mööda tolmuseid tänavaid ja aknast paistavad väikesed poed ning töökojad. Kõik see meenutab pigem Nõukogude linnapilti ja korralikku sammu ajas tagasi. Kaootiliselt kulgev tihe liiklus ja lõpmatu signaalitamine võimendab tõenäoliselt kultuurišokki veelgi enam, kuid sellel tundel tuleb lasta lihtsalt endast üle voolata. Kesklinnale lähemale jõudes kerkivad esile moodsamad elamukompleksid, erinevad pargid, pikad puiesteed, hubased kohvikud ja esmane raputus hakkab vaikselt taanduma.

Seotud lood:

Üks peamisi Almatõ iseloomuomadusi ongi tema intensiivsus. Kohalikud räägivad, et Kasahstanis elab üle saja erineva rahvuse. Ma ei oska öelda, kas see on tõsi või mitte, kuid siinsetel tänavatel jalutades mõistad, kuidas selline mõte võiks üldse tekkida. Erinevates restoranides süües, turul toidukraami ostes, pargis jalutades, muuseumites eksponaate uudistades või lihtsalt kohvikus inimesi jälgides on võimalik kohata ja suhelda kasahhide, venelaste, ukrainlaste, usbekkide, uiguuride, poolakate, korealaste, tatarlaste, tadžikkide, kurdide, türklaste, sakslaste, valgevenelastega ja nii võib-olla tulebki sada kokku. Suhtumine üksteisesse on sõbralik ja lugupidav. Antud kultuuride kirjusus on üks põhjustest, miks Alamtõ on nõnda elav.

See omakorda peegeldub eriti tugevalt kohalikus eluolus, kuid mitte kusagil suurejoonelisemalt kui toiduskenes. Julgem külastaja saab siin proovida midagi täiesti uut ja tavatut, aga leebema maitsemeelega inimestele on siin kõrge kvaliteediga tuttavad Euroopa köögi restoranid. Ma soovitan ilmtingimata vähemalt korra veeta õhtu Kesk-Aasia restoranis ja proovida siinseid roogi. Isegi sellised söögid, mis tunduvad tuttavad nagu pilaff, šašlõkk või mantõd (suured pelmeenid) valmistatakse niivõrd omapäraselt ja maitsvalt, et muutuvad kindlasti uueks võrdlusstandardiks. Kõrvale on hea proovida ka meie jaoks natuke eksootilisemaid toite nagu bešparmak (hobuseliha nuudlite või taignaga), kumõss (kääritatud hobusepiim), šubat (kaamelipiim), baursak (frititud magus tainas, meenutab pontšikuid) või kurt (kuivatatud soolased kohupiima või hapupiima tükid).

Loe veel

Pärast korralikku kõhutäit on mõistlik tellida kann Usbeki teed (musta ja rohelise tee segu, koos mitmete maitseainetega ja sidruniga) ning visata sinnasamma laua kõrvale pikali, et leiba luusse lasta. Hinnad on muidugi linnas erinevad. Siin on väga kalleid kohti, kuid üldiselt saab Almatõs hästi ja maitsvalt söönuks palju madalama hinna eest kui keskmises Euroopa restoranis.

Loodussõbrale sobib Almatõ samuti suurepäraselt. Linn asub Tian Shani mäestiku jalamil ja Ile Alatau rahvuspark on vaid pooletunnise autosõidu kaugusel. Almatõ lähedal asuvad ka piltilusad Kaindõ ja Kolsai järved ning natuke kaugemal laiub kuulus Šarõni kanjon. Matkamise ja telkimisega ei peaks kusagil probleeme olema. Tartut ühendab siinse loodusega Alexander Schrenk, kes oli 19. sajandil Tartu Ülikooli õppejõud ja Tartu Loodusuurijate Seltsi üks asutajaid. Taevasse kõrguvad tohutud 60-meetrised kuused Tian Shani mägedes kannavad ametlikult tema nime. Kohalikud ise armastavad külastada loodust, sest Almatõ on ehitatud orgu ja vähese tuule ning tiheda autoliikluse tõttu püsib linna kohal pidev sudu. Mägedes on õhk puhas ja seal on suurepärased vabaaja veetmise võimalused. Üks kuulsamaid on Medeo, maailma suurim kõrgmäestikus asuv liuväli. Kohalikud räägivad, et see oli omal ajal Nõukogude Liidu parim talispordikeskus. Hetkel on ta natukene unarusse jäänud, kuid seal tasub kindlasti veeta üks pärastlõuna. Kui uisutamine ei paku pinget, on huvilistel võimalik sõita mööda köisteed veel ülespoole ja külastada Shymbulaki suusakeskust. Tegemist on mäesuusatajate ja lumelaudurite ringis tuntud kohaga. 3500 meetri kõrguselt kulgevad alla maailmatasemel rajad ja pargid, suusakeskuses on korralik infrastruktuur, mugav ja kasutajasõbralik tehnika ning mis peamine, madalad hinnad. Mäepilet terveks päevaks, lumelaua, varustuse ja suusariiete rent maksis kokku umbes nelikümmend eurot. Lisaks olid järjekorrad lühikesed ja radadel korralikult ruumi.

Almatõd peetakse ka Kasahstani kultuuripealinnaks. Siin on mitu teatrit, millest tuntuimad on Lermontovi nimeline draamateater, Riiklik Ooperi- ja balletiteater ning Auezovi nimeline draamateater. Etendustel käimine on populaarne ja mitte eriti kallis. Kui teatrikülastust takistab hirm, et selleks puudub piisavalt viisakas riietus, siis selle pärast ei tasu muret tunda. Kohalikud ise väga suurt rõhku sellele ei pane ja üldine stiil on smart casual. Linnas on mitu huvitavat muuseumi ja kuigi suurem osa on ingliskeelsete tõlgete osas kasinad, tasub neid kindlasti külastada. Pileti eest palutakse tavaliselt euro või kaks, aga eksponaadid ja näitused on suurepärased. Kohe kindlasti tuleb kunstihuvilistel läbi käia Kasahstani peamisest kunstimuuseumist. Olgugi, et Kasteevi nimelise riikliku kunstimuuseumi Euroopa tööde kollektsioon on tagasihoidlik, siis see-eest kohaliku kunsti väljapanek on äärmiselt muljetavaldav. Kasahstani kunst on värviküllane, erinev, eksperimentaalne ja tugevalt seotud siinsete traditsioonide, looduse ja inimestega.

Õhtuti pakub Almatõ samuti midagi kõigile. Baarid, pubid ja klubid asetsevad tiheda ööelu keskmes. Tuleb meeles pidada, et noored käivad pidutsemas reedeti ja nädalavahetusel. Tööpäeviti on õhtud vaiksed. Valikute osas on pilt jällegi päris kirju. Saksa õllekeldrid, Manhattani kokteilibaarid, Pariisi ööklubid või Berliini stiilis peidetud reivitehaseid, mine kuhu tahad. Kõikide lokaalide ja klubide ühendavaks lüliks on sõbralik õhkkond ja avatud meel. Minu suureks üllatuseks on Kasahhid väga altid karaokelauljad ning kohti selle jaoks on Almatõs võib-olla sama palju kui Helsingis. Oma suureks üllatuseks lauldi isegi ühe restorani kõrvallauas pearoa söömise vahele üks kiire biitlite Let It Be. Olgugi, et ranget dresscode’i pole kusagil, pööravad noored väga suurt tähelepanu oma välimusele ja kui minna õhtul välja, siis tuleb dokument kindlasti kaasa võtta. Enamike klubide ja osade baaride sissepääsu juures on täiesti tavaline, et küsitakse dokumenti. Inimesed on siin suhtlusaltid. Ei tasu üllatuda, kui baarileti ääres seistes või kohvikus istudes astub keegi sinu juurde ja uurib, kuidas sul läheb või millega sa tegeled.

See toobki mind loo viimase teema juurde, ehk siinsed kombed ja suhtlus. Kohalikud hoiavad traditsioone väga hinnas. Erinevad rahvuspühi ja tähtpäevi hoitakse au sees ja tähistatakse korralikult. Samas on kaks peamist aspekti: perekond ja külalised. Perekond on kõige olulisem osa paiksest eluolust. Lugupidamine vanematesse ja üksteise toetamine ei käi isegi küsimuse alla. Isadele ja emadele või vanavanematele pakutakse alati kõige paremat ja alati esimesena. Nende nõuandeid kuulatakse hoolikalt ja käske täidetakse üldjuhul vastuvaidlematult.

Kasahstanis valitseb üldse sügav lugupidamine vanemate inimestesse vastu. Näiteks kui vanem inimene ulatab tervituseks käe, siis noorem toetab vastu antavat kätt alt teise käega. Kui vanemale inimesel valatakse viina, siis hoitakse pudelit austuse näitamiseks samuti kahe käega. Perekond peab püsima, rasketel hetkedel ollakse üksteisele toeks ja kordaminekuid tähistatakse vägevalt.

Pärast perekonda on kasahhide jaoks äärmiselt oluline külalislahkus. Külalist peeti kunagi taevase sõnumi toojaks, kes täidab majapidamise õnnega. Nende jaoks kaetakse alati laud ja välja tuuakse kõige-kõige parem. Esimesena pakutakse teed ja siis liigutakse muude söökide-jookide juurde. Uhke laua katmine ja helde käitumine näitab aupaklikust külalise vastu. Viimasel omakorda lausus ülesanne näidata oma tänulikkust mingi huvitava loo jutustamise, laulu laulmise või muusikainstrumendi mängimisega. Tänapäeval seda enam ei nõuta, aga külalisel tuleb öelda ilus toost. Sõnadel ja eneseväljendusel on Kasahstanis äärmiselt oluline roll. Toostid on pikad, peetakse kõnesid, räägitakse südamest ja sõna peavad saama kõik. Kui külalised hakkavad ära minema, siis pakitakse neile alati midagi kaasa. Ammusel ajal oli isegi tava, et kui külaline soovis midagi kaasa võtta, siis pidi võõrustaja seda talle lubama. Nii loodi sõbralikud suhted tuleviku jaoks. Minu viisavaba kuu hakkab siin tasapisi läbi saama ja minu valikuks osutusid kustumatud mälestused, uued sõprussuhted ja üks sküütide kuldse hirve talisman.

Kristjan Jekimov on semiootika ja meedia haridusega reisikirjanik. Varem töötas ta reklaamiagentuuris copywriterina, enne kui ta otsustas koti kokku pakkida ja laia maailma jalutama minna. Kõige rohkem huvitab teda võõras kultuur, elu-olu, loodus ja otseloomulikult kohalik toit. Reisimisel peab ta oluliseks mitte detailideni täpset plaani, vaid avatud meelt ja oskust kohaneda ebatavaliste olukordadega.

Kristjani blogi leiad SIIT ja Instagrami SIIT!

Vaata ka galeriid Almatõst:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare