Enam-vähem kohe pärast mägedes asuva Jeruusalemma lõppu algab kõrb. Veel natukese aja pärast näeme autoaknast välja vaadates beduiine, kes karjatavad selles inimtühjas paigas loomi: lambaid, kitsi, eesleid ja mõned isegi kaameleid.
Maanteeäärt palistavad lihtsakoelised beduiinitelgid. Kuigi kolitakse mitu korda aastas ning neis tagasihoidlikes elamuis ei ole näiteks vee sisse- ega äravoolu, on seal ometigi head võimalused olla ühenduses välismaailmaga. Mõne telgi ukse ees seisab uhke džiip; veelgi enam tabab silm kuuma kõrbepäikese käes telgikatusel säravaid satelliiditaldrikuid.
Möödume beduiinide elamutest kiirel sõidul. Tee laskub üha madalamale, kuni jõuame allapoole merepinda. Merepiiri sildi juures poseerib alati end pildistavaid turiste. Otsustame edasi sõita, et mitte aega raisata. Pealegi on osal mu kaaslastel sellised pildid varasematest Iisraeli reisidest juba olemas.
Praegu on talv. Iisraelis näeb see tavaliselt välja kui vihmane kümnekraadine ilm. Kõrbes on aga väga mõnus. Talvise kõrbepäikese kohta ütlevad iisraellased šemeš tova ehk „hea päike“, sest see ei kõrveta nii nagu suvine lõunamaa päike.
Kui ma alles Iisraeli olin jõudnud ja sõbranna Eliševa nähes rahulolevalt oma pruune käsivarsi imetlesin, ütles ta mulle elukogenult:
„Kohe näha, et sa oled turist ega ole Iisraelis kaua elanud – otsid võimalusi päevitamiseks. Ela mõni aasta siin kuuma käes – küll hakkad sinagi mööda seinaääri käima ja varjulisemaid kohti otsima nagu me kõik, sest kõrvetavast päikesest saab varsti villand.“
Tol hetkel ei osanud ma selle peale midagi kosta. Kuidas võib päikesest küllalt saada? Eestlane tahab ju talletada iga päikesekiire.
Praegu möönan Eliševa sõnade õigsust. Pärast pruuni jumega harjumist ja paari tõsisemat päikesepistet on minulgi pidevast päikesest villand. Nendin nagu elukogenud iisraellane:
„Teame-teame seda päikest; küll ta tuleb hommegi ja mis ikka ennast praadida; ajab vaid pea uimaseks ja teeb naha kii- remini vanaks.“
Jõuame Surnumere äärde. See asub 429 meetrit allpool merepinda. Viimaste aastakümnetega on selle ainukordse veekogu tase tohutu kiirusega alanenud. Nii kiiresti, et Surnumere veetaset mainivates kirjutistes vananeb info üsna ruttu.
Soovitan sõpradele üht oma lemmikranda nimega Mineral Beach. Ranna administratsioon ja poeke ehitati omal ajal üsna veepiiri lähedale. Aga aastatega on meri nii palju taandunud, et nüüd tuleb veeni jõudmiseks kõndida üsna pikk maa. Ka minu esimese külastusega võrreldes märkan selgelt vee taandumist.
Surnumere rannad on 99% ulatuses tasulised, sest õliga sarnanev kibesoolane merevesi tahab pärast kümblemist kindlasti mahapesemist. See omakorda eeldab duššide paigaldamist, nende hooldamist ja muid teenuseid, et külastajate elu mugavaks teha.
Astume vette. Vesi on mõnus. Ka nahk on pärast meeldivalt sile ja justkui uus. Käin duši all ja sean end varjualuses mugavalt sisse.
Mitu rannalist klõpsutab oma kaaslastest pilte. Taas lisandub albumitesse fotosid Surnumere vee peal hõljumisest või ravimudaga kokkumääritud poseerijatest. Paar värvilist linnukest uudistavad pingsalt, mida rannakottidest välja võetakse. Naaberseltskond peab piknikku. Kuna kohati on siinne liiv valusalt kivine, lähenevad paljud veele plätudes, jättes need veepiirile. Justkui toatuhvlid voodi ees.