Kõik armastavad Gruusiat | Ühtäkki hakkas taksojuht hirmsa entusiasmiga mu kätt krabama ja selgitama, et tarvis oleks rannapromenaadil jalutada

 (5)
Vaata ka galeriid!
Batumis
BatumiFoto: Keiu Virro

Keiu käis Gruusias ja Reisijuht avaldab ka seekord tema salajased reisipäevikud. Tänane on viimane osa.

Kaks sõpra olid mulle teineteisest sõltumatult selgeks teinud, et koht, kuhu Batumis kindlasti minema peab, on botaanikaaed, üks suurimaid maailmas. Kes olen mina, et autoriteetidele vastu vaielda. Niisiis sinna ma oma viimasel Gruusia-päeval suuna ka võtsin. Eelnevalt lõbustasin end katsega leida taksot, mis mulle sõidu eest ka tšeki võiks anda. Vastupidiselt Thbilisile, kus töötab suurepäraselt ka Taxify, ei suutnud ma Batumis leida ühtki töötavad taksoäppi. Rakendus järgmine stsenaarium: taksojuht võtab peale, sõidab trajektoorilt eemale kuhugi täiesti kõrvalisse kohta, seal tekib eikusagilt daam, kes ulatab läbi akna tšeki ühes taksofirma kontaktandmetega.

Batumi botaanikaaed asub linnast üheksa kümne kilomeetri kaugusel ja on võimas nii pindalalt (veidi üle saja hektari) kui liigirohkuselt. Sissepääs maksab 15 lari. Kui üles-alla kõndimiseks parasjagu viitsimist ei ole, võib lisaks osta ka pileti elektriautole. Botaanikaaed asetseb kaljudel, kust avaneb keskmisest võimsam vaade Mustale merele ja eemalt paistab ka Batumi. Üsna keeruline mõelda, et veel mõned aastad tagasi ei sisaldanudki see lõputult kõrghooneid. Sellele kohale pandi algus juba 19. sajandi lõpus, botaanikaaiana avati see 1912. aastal. Erinevateks piirkondadeks jaotatud alale on sobitatud kõikvõimalike maailmajagude taimed. Sellest murdosa nägemisekski maksab varuda paar tundi.

Seotud lood:

Minu käik oleks võinud rahumeeli võtta ka terve päeva, ent ehkki mul vihma vastu üldiselt suuremat ei ole, tilkusin peagi — seelikuserv, juuksed, tennised said hoolimata mu Superkeebist märjaks. Viimane oli kaasas, sest ilmateade oli hoiatanud, et ei tehta sel päeval midagi liiga lihtsaks. Ringkäigu lõpul kohtusin aga täiesti juhuslikult kahe eestlasega, kes armastavad Gruusiat nähtavasti ka ilma samanimelise projekti osalisteks olemata. Nii oli neil plaan ringi matkata ja nädala jooksul polnud nad veel ühtki kaasmaalast kohanud. Andsin lõbustatult teada, et veel eile oli neid siin kõvasti üle saja.

Korraks ajas tagasi: eelmisel õhtul kohtasin kontserdil kunagist kolleegi Markot, kes samal ajal juhtumisi Batumis puhkas ja mõistagi ka ERSO kontserdile otsustas tulla. Linna osas nägi ta välja umbes sama entusiastlik kui mina (ehk siis üldse mitte) ja arvas, et köisraudteega mäkke sõita on üks neist asjadest, mida siin siiski teha maksab. Niisiis oli see minu käsiloleva päeva plaan number kaks. Argo köisraudtee alustab ülesmäge sõitu Musta mere kaldalt ja tõesti, vaate üle ei saa kurta. Vesi ja mäed ja räsitud katused ja säravad suurhooned — viimased on suures osas ühtlasi kunagise presidendi Mihheil Saakašvili arhitektuurialaste ambitsioonide väga veider tulemus.

Loe veel

Kusjuures, jäin mõtlema, et Batumi ei liigitu minu jaoks kindlasti tavapäraseks turistilinnaks, mis sest, et see on tulvil hotelle ja kasiinosid — viimaste suured fännid on türklased, kelle kodumaal see destruktiivne rõõm ära keelatud on. Pigem on Batumi ikkagi üks veidramaid kohti, kus ma olnud olen. Rannapromenaadil jalutades võid näha hiiglaslikke hüljatud hotellikomplekse, samas on linna hoogsalt ehitatud uusi supermoodsaid hotelle. 2010. aastal valminud Sheraton on näiteks ehitatud Aleksandria tuletorni koopiana (lihtsalt, miks…?). Ükskõik kust vaadates näed pea esimese asjana aga Ferris Feel Towerit ehk kõrghoonet, millesse on ehitatud miskipärast rataskarussell. See oli esimene omasugune maailmas, aga nii palju kui ma aru saan, siis võib-olla põhjusega. Kedagi ega midagi muud seal ühtlasi väga ei olegi, sest ehitus läks väheke untsu ja selleks, et algselt tehnikaülikooli hooneks saama pidanud ehitist (tehnikaülikooli aga ei tulnudki) ohutuseeskirjadele vastavaks hotelliks või milleks iganes ümber ehitada, oleks sinna tarvis sisse panna nii palju raha, et nullide lugemine sassi läheb. Võimalik muidugi, et see kõik on juba peagi juhtumas. Lisaks DNA heeliksit meenutav Alphabetical Tower, mille puhul kiusatust sinna sisse astuda leevendas kõrvulukustav tümps. Ja nii edasi ja tõesti.

Aga tagasi õhutrammi juurde. Olin parajasti mäe otsas, päike hakkas juba loojuma, kui selgus, et seltskond eestlasi, kellega eelmisel õhtul kontserdil põgusalt tutvusin, oli tasapisi üles ärganud. Ma mõtlen, et mida iganes nad eelneval õhtul tegid, jääb üle vaid kadestada. Ühtlasi kutsusid nad mind külla õhtusöögile ja kaaludes, kas olla üksinda Batumis või toredas seltskonnas Gonios, ei läinud otsustamiseks kaua.

Eestlaste renditud villa asus Batumist taksosõidu jagu maad eemal. Sõit osutus võrdlemisi meeleolukaks. Kuna minu vene keel on paraku oluliselt nadim kui ta olema peaks, siis läks mul esmalt üksjagu aega, et taksojuhile selgitada, mida ma temast tahan. Kuivõrd villa asus nimetul tänaval, siis oligi mul ette näidata vaid pin Google Mapsil, mis juhatas aadressile, mida polnud ehk unnamed streetile. Lisaks oli mul kindel siht leida nii õhtuks kui Eestisse kaasa võtmiseks mõned head veinid. Taksojuht viis mu linna äärde ühte vinoteeki, kus järgnes järgmine kommunikatsioonialane väljakutse, mille käigus püüdsin selgeks teha, et hirmsasti tahaks, et paar veini oleksid purunemiskindlaks pakitud, sest noh „aeroport” ja nii. Niisiis telefon valjuhääldile, kus mina selgitasin inglise keelt rääkivale inimesele teispool toru, mis imelikud soovid mul on.

Mõned pudelid veini ja üks pudel chachat kotis hiljem asusime lõpuks Gonio poole teele. Pin juhatas mööda väikseid mägiteid aga jumal-teab-kuhu ja kommunikatsiooniülesanne vol järgmine nägi välja selline: leidsime taksojuhiga ühe kohaliku härra. Kuskil mõni tänav eemal tegi sama Vootele, kes oli mulle küll tänavale vastu tulnud, aga mida kuskilt ei paistnud, olin mina. Telefon taas valjuhääldile ja kohalikud selgitasid siis üksteisele, millise nuka taga oleme meie ja kus on nemad ja lõpuks sai taksojuht nende jutuajamise kaudu omakorda teada, kuidas lõpuks kohale jõuda.

Ja leidmata koht ei jäänud. Eestlased olid leidnud üsnagi mõistliku hinna eest igati esindusliku villa ühes basseiniga ning ajasid seal rahulikult juttu. Liitusin vaid mõneks tunniks, sest siht oli enne lennukile minekut ka mõned tunnid und saada. Siis oli aeg taas takso leida — sama taksojuht oli andnud oma numbri ja no tema ilmselgelt teadis nüüd juba, kuhu tulla. Tagasitee läks justkui hästi, kuniks… vahetult enne hotelli juurde jõudmist hakkas taksojuht ühtäkki hirmsa entusiasmiga mu kätt krabama ja selgitama, et tarvis oleks natuke ikkagi ka rannapromenaadil jalutada. Sellest mõttest ei võtnud ma sugugi vedu. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et ei tea, kas siin oli oma osa sellel, kuidas olukord võis välja näha? Viid tütarlaps vastu ööd kuhugi pärapõrgusse, vastu tuleb meesterahvas, mõne tunni pärast nii umbes südaööl tuleb neiu jälle sealt ära? Või siis on taksojuhi näol tegemist lihtsalt tõeliselt kirgliku rannasjalutajaga. Kes teab.

Sellise käiguga lõppes igatahes minu viimane õhtu Gruusias, kus igavuse üle mitte kurta ei saanud. Järgmise päeva kohta saan öelda peamiselt seda, et õnneks (!) ei ole mul tagasiteest eriti midagi kirjutada. Lõpetuseks aga lihtsalt kniks ja kummardus inimestele, kes „Kõik armastavad Gruusiat” projekti teoks tegid. Kirge peab olema ja järelikult kirge on.

Vaata galeriid Keiu viimasest päevast Batumis:

LÕPP

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare