Kohtumine maailma ühe mürgisema maoga
Mikumist rahvuspargi väravasse viiv neljakümnekilomeetrine tee on kirjeldamatult halb. Sõidame nagu tormisel merel, igale poole kõikudes. Mingil hetkel näeme paremal mägedest alla voolamas juga, mis on kuivaperioodi tõttu pigem nire. Arutame, kas see võikski olla Sanje, aga kuna ta on rahvuspargi väravast päris kaugel, siis arvame, et ju vist ikka veel mitte.
Pooleteise tunni pärast kohale jõudes kirjutame oma nimed ja päritolu vihikusse ja märgime Eesti ka seinal olevale maailmakaardile. Paistab, et oleme siin esimesed eestlased.
Parkidesse sissepääs jaguneb kolme hinnakategooriasse: kohalikud, residendid ja turistid. Turistidele on pilet üsnagi krõbe, meie saame õnneks nautida residendi staatust ja kaks korda odavamat hinda.
Meile antakse kaasa nooruke giid David, kes teeb siin parajasti oma turismikooli giidipraktikat, ja hakkame tema juhatusel tuldud teed tagasi sõitma. Umbes viieteist kilomeetri pärast keerame keset küla ühe hüti taha. Pargime auto sinna ära ja kohe ümbritseb meid paar noormeest.
„Kas soovite, et me autot valvame?“
„Ei tea… mis sellega siin ikka juhtub.“
„Autoga võib igasuguseid asju juhtuda.“
Saame aru, et kindlam on auto siiski valve alla jätta, kui ei soovi, et sellega „igasuguseid asju juhtuks“. Kui küsime, palju see maksab, siis poisid midagi kindlat ei vasta. Uurime vaikselt Davidilt. „Viis tuhat peaks piisav olema,“ arvab ta. Kaks ja pool eurot pole meile muidugi suur summa, aga kohalikele on see päris kopsakas teenistus.
Hakkame sealtsamast mäe nõlva pidi ülespoole liikuma. Oleme ennast varustanud korralike matkasaabaste ja seljakottidega. Meile ilmselt samast sihtkohast vastu tulevad külanoored on plätudes või hoopis kontskingadega. Oleme ilmselgelt üle pingutanud. Loomulikult ei ole kohalikud matkajad maksnud ka mingit pargitasu. Kui oleks teadnud, oleks ka ise võinud lihtsalt auto tee ääres kinni pidada ja mäkke ronida. Samas on Davidi teadmistest palju abi ja eks tule toetada ka Tansaania turismi, mis on nende majandusharu number üks.
Liigumegi sama joanire poole, mida parki sõites tee pealt nägime. Kõige võimsam pidavat juga olema märtsis vihmaperioodi lõpul, aga siis on jällegi mäekülg nii libe, et matku ei korraldata.
Udzungwa mäestik on maailmas esikohal taimede ja loomade endeemiliste (ainult selles regioonis esinevate) liikide poolest. David tutvustab meile neid matka käigus innukalt ja räägib, millise taime juurega saab paranda pea- ja millisega kõhuvalu ning mida vaenlasele sisse sööta, et temast lahti saada.
Matka algus läheb hästi, aga paarisaja meetri pärast tunnen, et jõud hakkab raugema. Palun esimest puhkepeatust. On väga palav, aga minu jõetus on sellest hoolimata kuidagi ebaharilik. Võimalik, et sellele aitab kaasa haigusvimm, mis mul alles paar päeva tagasi Eestis sees oli. Kui paarikümne meetri möödudes taas maha kükitan, võtab David mu seljakoti ja paneb endale selga. Kuigi see ei sisaldanud muud kui veepudelit ja ujumisriideid, on kergendus siiski ootamatult suur. Kergus asendub aga varsti taas raskusega. Olen üleni kaetud külma higiga, süda peksleb vist küll juba kakssada lööki minutis ja kõrvus kohiseb. On tunne, et kui teen veel ühe sammu, siis kukun teadvusetult maha. Mul ei ole nii halb vist kunagi varem olnud. Vajun raja äärde istuma.
„Ma ei jaksa enam,“ pomisen Svenile. „Minge käige ära, ma ootan senikaua siin.“
„Oled kindel?“
„Jah.“
Sven on valmis minema, David ei liigu. Kükitab hoopis minu kõrvale ja teeb näo, et ka temal on vaja puhata. Arvatavasti on giididele antud karm käsk mitte ühtegi mzungu’t kuhugi ripakile jätta. Olen peaaegu meeleheitel. Kui ma ei taha ülejäänud seltskonda alt vedada, siis pean teekonda kasvõi neljakäpukil jätkama. Ajan enda püsti ja komberdan edasi.
Mõne sammu pärast sahistab keegi raja kõrval.
„Roheline mamba!“ osutab David käega sahistajale järele.
„Kus??“
„Seal, näete, roomas puu otsa, selle oksa peal!“
Jõllitan Davidi osutatud suunas, aga roheliste lehtede ja liaanide vahel on rohelise mao nägemine nagu nõela otsimine heinakuhjast.
„Siinsamas, paari meetri kaugusel, näed, sellel oksal.“
No ma ei näe. Küsin Svenilt, kas tema näeb.
„Ei,“ vastab Sven vastumeelselt.
Ma olen valmis leppima, et mamba jääb seekord nägemata, aga David on võtnud nõuks ta meile igal juhul ära näidata, kasvõi kättpidi kohale tuues.
„No vaata, selle puu oks, mis niimoodi risti läheb.“
Nüüd näen. Horisontaalse oksa peal maast umbes kahe meetri kõrgusel on sõrmejämedune roheline madu, kelle värvus sulandub perfektselt ümbritseva loodusega. Liaanidest eristab teda kerge soomus, tänu sellele me teda üldse märkame. Madu on pikk. Näeme paarimeetrisel oksal ainult tema keha lookeid, pead ja saba ei paistagi. Sven saab ta kaamerasse ja kui fotot hiljem suurendatult uurime, siis näeme ka alla rippuvat saba ja otse kaamerasse vaatavat pead.
„Roheline mamba on üks maailma mürgisemaid madusid, kelle ühest mürgikogusest jätkub mitmele inimesele. Mürk tapab umbes poole tunniga, kui kolme minuti jooksul vastumürki ei saa,“ selgitab David.
„Ja kust seda vastumürki saab?“ küsin lootuses, et see kuulub iga giidi kohustuslikku varustusse.
David kehitab õlgu: „Võib-olla Morogorost.“
Morogorost?! Sinna on ju vähemalt kolme tunni tee!
„Siit ülevalpool olen näinud ka musta mambat,“ jätkab David rikkaliku kohaliku fauna tutvustamist.
Järsku ei tundugi raja kõrval puu najal istumine enam kõige parema mõttena ja – ime küll, aga enesetunne on oluliselt parem ja reipam. Kas on siin metsa vahel paar kraadi jahedam või on tõepoolest kõik hädad ja haigused peas kinni, igal juhul puhkepause ma kogu meie ülejäänud mõnetunnise matka jooksul enam ei vaja.
