Kirik, mille sarnast maailm pole näinud
See juhtus 1714. aastal, Põhjasõja ajal. Kirik kerkis osana Kiži saarel asuvast vaimulikust pogost’ist - kaitserajatisega ümbritsetud hoonetest, mis on omased Põhja-Venemaa sellele nurgale.
Imakaunite hõbedaste haavapuust katuselaastudega katedraali kõrval kõrgub teine, hilisemast ajast pärit Jumalaema Kaitsmise kirik. See on madalam ja väiksem, mõeldud kasutamiseks aasta kõige külmematel kuudel, kui suures katedraalis jumala teenimiselt mõtted järjekindlalt sooja saamisele liikusid.
Ehkki tegelikult on nii kiriku kui katedraali siseruumid karmi kliima tõttu väikesed ja madalad, et säilitada nii palju soojust kui vähegi võimalik.
Ehkki Issanda Muutmise kirik on üleni puidust, on see kaks korda nii kõrge kui Moskva visiitkaardiks olev Vassili Blažennõi kirik Punasel väljakul. See on kavandatud nii, et oleks juba kaugelt teiselt poolt järve näha.
Jumalaema Kaitsmise kiriku sibulkuplid paiknevad madalal katusel ja on katedraali suurele püramiidilaadsele kujule visuaalseks fooniks. Mõlemas pühakojas on tohutult isikupära ning tehnilist loovust ja hoogsust.
Mõlema puhul on kasutatud ühesugust, tervele Vene puitarhitektuurile omast tehnoloogiat, mille puhul kõik detailid lõigati,vormiti ja viimistleti üksnes kirve abil ja pandi kokku ainult ühte tüüpi ühendust kasutades. Ei mingeid naelu!
Hoone üldine profiil on püramiidikujuline ehk vorm, mida vene inimesed südames kandsid, kuid mille õigeusu kirik 17. sajandil ebasoovitavaks kuulutas.
Kuid Kiži saarele, iidsele paganlikule riitusepaigale, see siiski tuli ja jäi.
Kiži pühakojad on suviti elavad paigad, kuhu Petrozavodskist toovad mitu korda päevas kiired laevad. Kellatornist kostab üle saare muusikakooli õpilaste kellamäng, lauldakse rahvalaule ning kirikute ümber kogu Karjalast kokku toodud puumajades näeb traditsioonilist käsitööd ja külaelu tegemisi.
Kogu saar on siis kõrgesse rohtu kasvanud roheline ja lõhnav idüll.
