Katrin Pauts: kindla kohaga seotud kriminaalromaan on tore turundusnõks

 (2)
Katrin Pauts
Katrin PautsFoto: Rauno Volmar

Avaldame katkendi Katrin Pautsi raamatust "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu", kirjastuselt Petrone Print.

Pean tunnistama, et kui otsustasin oma esikteosele lisada laiendi „Saaremaa põnevik“, oli see täiesti teadlik bränding. Mulle tundus, et Saaremaa müüb paremini kui Muhu.

Iga reklaamiinimene teab, et Saaremaa viin, leib, vorst, jumal teab mis — kõik läheb kaubaks, sest muinasloole iseloomulik helge aura kandub üle. Lootsin, et see laieneb ka mu teosele, ja jumal näeb, et ma ei eksinud — see raamat on läbi müüdud, hetkel täielik defitsiit. Mulle on selle otsuse eest tunnustust jagatud — vägev turundus, kindel võit! Saaremaa on tõotatud maa, kuhu me kõik kas või mõtetes aeg-ajalt jõuda tahame.

Tunnistan, et olen uute inimestega tutvudes öelnud tüütutest selgitustest pääsemiseks, et olen pärit Saaremaalt. Saarlane ja kogu lugu. Nii on palju lihtsam. Ma ei pea lollidele küsimustele vastama. Saaremaad teab igaüks ja seal on enamik ka käinud. Suurele osale eestlastest olen ikka Saaremaa kirjanik. „Kuldvillakus“ küsiti, kus käib Pautsi krimkade tegevus. Vastusevariantidena olid võtta ka Muhumaa ja Hiiumaa — praeguse seisuga mõlemad õiged, olen juba kirjutanud nii Muhu kui ka Hiiumaa põneviku –, aga õigeks loeti Saaremaa. Kuulsin, et mõni muhulane oli seetõttu mu peale solvunud. Mis mu raamatubrändi puudutab, siis olen muhulaste silmis kodumaa reetur.

Seotud lood:

Kindla kohaga seotud kriminaalromaan on tore turundusnõks. Näiteks elab Rootsi krimikirjaniku Henning Mankelli Wallanderi-lugude tegevuspaik Ystad neist raamatutest kenasti ära, turistid tulevad ja einetavad meelsasti Wallanderi lemmikkohvikus ja kondavad fiktiivsetes roimapaikades. Mulle on paar pakkumist juba tulnud, konkurents järgmise saarte põneviku areeni peale on tihe. Ainult Muhust ei ole keegi minu poole pöördunud. Muhu ei ole kunagi osanud või soovinud ühtki oma kultuuritegelast ega endaga seotud kultusteost turismirahaks teha.

***

Sellest ajast alates, kui president Toomas Hendrik Ilves hakkas Muhus puhkamas käima (Pädaste mõis oli Toomas Hendriku ja ta eksabikaasa Evelini tutvuse algfaasis nende romantiline salapaigake), olevat meie saarekese aktsiad ka turistide hulgas kõvasti tõusnud.

Loe veel

„Nüüd peetakse Muhut lausa omaette saareks!“ möönab tuttav saarlane tunnustavalt ja justkui imestades. „Kui nii edasi läheb, siis paljud ei viitsi varsti enam Saaremaale edasi minnagi,“ lisab ta suuremeelselt, aga tõmbab siis järsult kõigele kriipsu peale. Muhu muutub trendikamaks ja seda saab tema meelest võrrelda Paulo Coelho teostega: „Tead ju küll, mis on Coelho fenomen? Kõik lihtsalt hakkasid teda järsku lugema, sest kõik teised ka miskipärast loevad, kuigi seal sees pole ju midagi. Üks tühi sõnamulin. Ühel hetkel saadakse sellest aru — ja aidaa!“

Mis veel presidente puudutab, siis pole ma kordagi kuulnud, et muhulased räägiksid hardalt neile kuulsust ja tunnustust toonud Toomas Hendrik Ilvesest, küll püsib eriti naisterahvastel igavesti mälus Lennart Meri külaskäik 1995. aastal. Vanemad daamid kiidavad tänase päevani Lennarti ilusaid pruune silmi ja võluvaid maneere. Esimene Muhut väisanud Eesti president oli aga Konstantin Päts, kes 1939. aasta augustis Kuivastu sadamas fanfaaridega vastu võeti. Fototunnistusi Pätsi külaskäigust leidub peaaegu iga põlise muhulase albumis. Tähtsate visiitidega ollakse ammu harjunud.

Ega muhulanegi saarlastest eriti sügavalt lugu ei pea, tunded on vastastikused. Seda vimma on folklooris ohtralt kajastatud. Saarlannast ajakirjanik muheleb mu raamatuplaanidest kuuldes, et saarlane küll ei salli hiidlast, aga kui saarlane ja hiidlane satuvad kokku muhulasega, kiruvad mõlemad pärast muhulast taga.

***

Saarlased ei ole nii suured ksenofoobid kui muhulased ja kui uskuda rahvapärimuse kogujate muljeid, ongi naabrite liiga pehme ja aval iseloom muhulastele üks põlise vimma alustala. Muhulased peavad end saarlastest paremaks ja võimalik, et ka vastupidi.

Saarlasi peetakse Muhus laiskadeks ja peast lihtsakesteks — nõnda on väitnud vanavarakoguja Johannes Jans. Saarlased olevat kergesti mõjutatavad — olevat lasknud enda juurde suvitama trüginud saksikul linnarahval end hullutada, võtnud supelsakstelt üle kõiksugu kadaklikke veidrusi ning lubanud võõrastel oma kultuuri ja rahvarõivaid lörtsida. Jans, kes rändas Muhus aastal 1920, märgib päevikus, et kui saarlaste rahvarõivad taandusid aegade jooksul üha üheülbalisemaks ja lakoonilisemaks, arendanud muhulased enda omi nagu rõhutatult aina keerukamaks. Tõsijutt. Muhu rahvarõivas ei ole miski lihtne asi. Kui võtta ette Muhu naise komplekt ja hakata selle osades ja varuosades järge ajama, võib peast hulluks minna. Kes võib kanda suurt, kes väikest tanu? Mis lugu on põlle ja vööga? Oh seda kirevust, tikandeid ja värve! Muhulaste erksate värvide — eriti ereroosa, oranži ja kollase — lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli.

Muhulaste elumajadki on harjumatult värvirõõmsad — lemmikvärv on päikesekollane. Muhu rahvarõivad on mandril kah armastatud, aga muhulased ise manitsevad, et laialt levinud ja masstoodangussegi lastud stiliseeringutele (Muhu mustreid plätserdatakse näiteks odavatele Hiina ketsidele ja kalossidele) siin eriti hästi ei vaadata — las rahvarõivast tuunivad ikka need, kel on sünnipärane õigus neid kanda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare