Katkend uuest reisiraamatust | Viisakus Viini moodi ehk ettekandja kättemaks


Katkend uuest reisiraamatust | Viisakus Viini moodi ehk ettekandja kättemaks
ViinFoto: Pixabay

Avaldame katkendi Triinu Viilukase raamatust „Minu Viin”. Raamatu andis välja kirjastus Petrone Print.

Niisiis, läheme lõunatama. Supibaaris on rahvast vähe ja ruumi küll — vali aga omale meelepärane koht. Sätime end Jeremyga akna lähedale istuma ja asume menüüd uurima.

Aga selle kohaga on parajasti pisike probleem: lauapinnal on eemaletõukav kogus kleepuvaid plekke. Ettekandja, varases keskeas tumedapäine naine, kes tellimust võtma tuleb, ei paista meie probleemi märkavat. Ta seisab osavõtmatu näoga, käes väike kirjaplokk, kuhu meie lõunasoovid üles kritseldada. Mitte miski tema ilmes ei viita plaanile lapiga naasta.

Otsustan takka aidata. „Vabandust, kas oleks võimalik laud korra üle tõmmata, palun?“

Arvate, et ta vastab „Jah, muidugi!“, „Otse loomulikult!“, „Üks hetk!“, „Hea meelega!“?

Ei, midagi sellist ei juhtu. Ettekandja vastutulelikkuse limiit on selleks päevaks täis. Veidi tülpinult nähvab ta: „Kui teile ei meeldi, istuge mujale.“ Ma olen tema külmast ja tõredast hääletoonist pahviks löödud. Sellist ülbet reaktsiooni ei ennustanud miski.

Olgu ettekandja tujuga kuidas on, aga oma lauast ei kavatse me loobuda. „Teate, see on kõige mõnusam laud selles kohvikus.“

Minu jutt on sulatõsi, aga vastutulelikkusele ma teda ei veena. „Ruumi on küll, te ei pea just siin istuma,“ vastab ettekandja. Ma ei usu oma kõrvu! Viuh ja nätaki! virutas see pisikest kasvu naisterahvas mulle juba teist korda vastu vahtimist. Verbaalselt muidugi.

Seotud lood:

Meie vahel on äkitselt särisevat pinget. Mitte sellist meeldivat, mis energiat annab ja kõik uinunud meeled üles äratab, vaid sellist, milles aju tuhandekordsel kiirusel äsja kogetud situatsiooni uuesti ja uuesti läbi käiab, et aru saada, kus läks valesti. Selge on see, et minu ja tema suhtlusesse tekkis lühis. Kiire ja korraliku pauguga. Ma ei saa aru, mispärast täpselt. Kas midagi tegin valesti mina või tegi tema?

Loe veel

Samal ajal kui murran pead kalkulatsiooniga „Mis küll sellele ettekandjale sisse on läinud? Salvab valusamalt ja nobedamalt kui rästik“, istub mu ameeriklasest kolleeg kangestunult kõrval ja hoiab (mõttes) kahe käega peast kinni. Ta ei üritagi sekkuda minu väikesesse, tahtmatult tekkinud võimuvõitlusse uhke viinlannaga, kuigi taipab hetkega, et probleem pole ei minu ega ettekandja ülbus, vaid erinevused viisakuskultuurilistes traditsioonides. Jeremy pähe mahub tol hetkel vaid üks mõte: „Pagan nende eestlaste otsekohesust küll!“ Seda, mida eestlased peavad kaineks asjalikkuseks või konkreetsuseks, tõlgendavad viinlased lihtlabase ebaviisakusena. Nii on ja Jeremy teab seda. Ta on 100% nõus, et mul oli õigus paluda laua üle pühkimist, aga Viinis oleks tulnud seda teha läbi lillede ja kurbade silmadega.

Laud saab lõpuks puhtaks. Juhuu!

Ent nüüd läheb käima stereotüüpne Hollywoodi naerutusfilm, mille üheks peaosaliseks osutun mina.

„Palun mulle üks guljašš,“ teatan ettekandjale oma lõunasöögisoovi. Ta kirjutab selle krabinal märkmikuplokki üles ja vudib kontsade kõpsides minema. Natukese aja pärast naaseb ta Jeremy tellimusega, mulle aga viskab põlgliku pilgu: „Kahjuks on guljašš otsas.“

Või nii. Kui otsas, siis otsas. Sõna „kahjuks“ ei kõlanud küll karvavõrdki sedamoodi, nagu tal oleks päriselt kahju. Heidan pilgu kiirelt uuesti menüüle. „Siis palun mulle üks kõrvitsapüreesupp.“ Tegelikult polegi kõht nii tühi, et peaks guljašši sööma.

„See on samuti otsas,“ sähvib vastuseks, vürtsiks torkav annus üleolevust. Tohoh! Hetkeks on õhus kivistunud paus… ja järsku näen ma olukorda distantsilt. Jäine pinge minu sees murdub ja üle huulte purskub naeruturtsatus. Käimas on komöödiapeatükk elust enesest. Sel nädalal võin kinopileti raha heaga säästa ja nautida ettekandja hiilgavat rollisooritust minu enda kulul. Stsenaarium on lihtne: kui tema peab lauda pühkima, siis mina oma lemmikvalikut ei saa! Ettekandja kättemaks on siira inimliku pahameele avaldus. Läbinähtav mulle ja magus talle. Võimalik, et tegu siiski pole kättemaksuga ja minu tellitud road on tõepoolest otsas, aga mulle meeldib sel hetkel mõelda, et see on kättemaks. Emotsionaalselt olen ma selles lausa veendunud.

„Mida teil siis on?“ Üritan absurdset tellimissituatsiooni natukenegi oma kasuks pöörata. „Palun sedasama mis Jeremyl!“ Lõpuks tuuakse mulle midagi, mis ei ole seesama mis Jeremyl, sest ka see sai otsa.

Uuri raamatu kohta lähemalt kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare