Kas tunned end ära? Millenniumilaste suurimad hirmud üksinda reisimisel

Hulkurplika päevikud, 25. osa
Kas tunned end ära? Millenniumilaste suurimad hirmud üksinda reisimisel
Teadmatus ja uued situatsioonid võivad alguses olla hirmutavad, kuid muutuvad siis edasiviivaks jõuks - põnevuseks.Foto: erakogu

On ekslik arvata, et inimesed, kes üksinda reisivad, on ääretult julged ja mitte midagi siin ilmas ei karda. Kardavad küll, aga tundub, et hirm minemata jätmise ees on suurem.

Reisivad sõbrad üle kogu maailma panid kirja, mis on nende suurimad hirmud:

• Telefoni ja dokumentide kaotamine
• Üksilduse tunne, sõprade mitteleidmine
• Õnnetusse või avariisse sattumine
• Ämblikud (mis välistab mõnda riiki reisimise või vähemalt loodusesse mineku)
• Teadmatus. Selle puhul tõdeti, et õige pea muutus see pigem käivitavaks jõuks — põnevus!
• Levist väljas olemine, et perele teada anda, kas kõik on korras
• Rahast tühjaks jooksmine, sularaha või pangakaartide kaotamine
• Inimröövi ohvriks langemine
• Uimastamine ja vägistamine (naiste puhul)
• Keelebarjäär
• Lennust mahajäämine (ja seejärel mõnel juhul lennuhirm)
• Pagasi kaotamine
• Äraeksimine, sobiva ööbimiskoha mitteleidmine (ehk ööseks “ripakile” jäämine)
• Probleemid viisaga — riiki mitte sissesaamine või väljasaatmine

Kuidas neist hirmudest üle olla? Lohutuseks võin öelda, et enamasti ei juhtu mitte midagi. Hea uudis on see, et võõras keskkonnas kaldume olema tähelepanelikumad, mis tähendab, et elame tegelikult ettevaatlikumalt.

Seotud lood:

Aga on üks suur hirm, mida noortel enne pikemat reisi sageli pole, kuid mis tekib selle jooksul. Hirm tagasitulemise ees. Hirm selle ees, et ei sobituta enam vanasse keskkonda. Oled muutunud, kuid kodus on kõik sama. Kes ühe reisidoosi kätte on saanud, seda enam naljalt vanasse elustiili tagasi ei suru.

Kohtasin Kesk-Aasias erinevatel aegadel noori jalgrattureid. Üks väntas Hispaaniast Kõrgõzstani. Teise eesmärk oli jõuda Londonist Hiinasse. Kolmas sõitis Iirimaalt Jaapanisse, neljas Saksamaalt Kasahstani.

Sõprade leidmine pole üldse nii keeruline, kui alguses võib tunduda. Teisi rändureid kohtab nii hostelites, rongides kui ka lihtsalt tänaval. Foto: Madle Timm

Kuna peame siiani ühendust, siis mis uudist? Esimene jäi peatuma Kõrõgzstani pealinna Bishkekki ja asutas oma matkaklubi. Teine läbis Hiina, asub hetkel Mongoolias ja plaanib peagi jätkata sõitu Põhja-Ameerikast alla lõunasse. Kolmas jõudis äsja sihtpunkti Jaapanisse, kuid pöördub tagasi Hiinasse, et seal aasta aega inglise keelt õpetada. Ja neljas tiirutab veel Stan-riikides, kuid hakkab kohalikus ülikoolis andma matemaatika loenguid.

Loe veel

Meie kõige suurem vaenlane asub hoopis üllatavamas kohas, loe seda SIIT.

Oleks ka ekslik arvata, et need noored oma kodumaad ei hinda. Justkui ühest suust kinnitati, et ei võta enam asju ja väärtusi koduriigis iseenesest mõistetavana. Reisimine on hädavajalik, et seda meelde tuletada, näha suuremat pilti, panna asju konteksti.

Ole rõõmus — vahel aitab vaid paarist julgustavast sõnast, et endale meelde tuletada, et tegelikult on ju kõik tehtav. Foto: Madle Timm

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/


Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare