Kas kõik on ikka nii roosiline? Asjad, mida seljakotirändurid oma retkedest kunagi ei räägi

 (18)
Kas kõik on ikka nii roosiline? Asjad, mida seljakotirändurid oma retkedest kunagi ei räägi
Foto: Martin Dremljuga

Kas oled isegi mõelnud seljakoti selga visata ja mööda maailma rändama minna? Kui jah, siis loe enne, mis ohud ja rõõmud sind sinu tulevastel retkedel varitsema hakkavad.

Seljakotirändurid kiidavad, et sedaviisi on mõnus ja vaba mööda maailma rännata. Kuid tegelikult pole kõik sugugi nii roosiline. Või vastupidi — on arvatust palju parem. Millest nad sulle oma reisidest jutustades rääkimata jätavad?

  • Sa saad vähe magada. Selle asemel, et hommikul pikalt hotellivoodis põõnutada, ärkad telgis päikesetõusul, korraldad endale mingil moel kiire hommikusöögi ja asud teele. Lõuna paiku tekib väsimus ning otsida tuleb paik, kus vaikselt tšillida saaks. Õhtu hostelis võib kujuneda aga pikaks ja kärarikkaks ning hommik seetõttu vaevaliseks.
  • Mingil hetkel võib vannitoa ja pesemisvõimaluse puudumine probleemiks muutuda. Kõik sõltub loomulikult reisisihist. Kui sa suundud paika, mis on n-ö suhteliselt puhas, võid üles korjata vaid kerge seedehäire. Tõsiselt räpastes paikades reisides ja hullu kõhuhäda tekkides võid aga lõpetada kempsu põhjas — näiteks põrandast läbi kukkudes.
  • Mõiste “puhtus” sisu muutub väga kiiresti. Kui lähed sooja ja niiskesse kliimasse, on tark riietuda tumedatesse rõivastesse. Hoolimata sellest, et seljakotirändurid kannavad sageli higiseid ja määrdunud rõivaid, näevad nad mingil seletamatul moel siiski hämmastavalt head välja. Mingil hetkel muutuvad higitriibud riietel, segamini juuksed ja laialivalgunud silmavärv nende jaoks aga täiesti ebaoluliseks.
  • Sa armud kogu aeg. Kohtud inimestega, kellega sul tekib otsekohe side. Neist saavad su parimad sõbrad, ”your partners in crime”. Sa elad kaasa nende muredele ja rõõmudele ning ühel hetkel märkad, et kodused sõbrad jäävad tahaplaanile. Mõnikord võid sa võõrasse inimesesse ülepeakaela armuda paaritunnise tutvuse järel, kui teievaheline “keemia” on eriti tugev. Mis on siis raskeim osa asjast? Muidugi hüvastijätmine.
  • Hakkad plaani pidama, kuidas kõigi “seljakotisõpradega” jälle kohtuda. Plaanid on väga põhjalikud ning muutuvad eriti detailseks pärast kolmandat õlut.
  • Ühe dollari eest saab alati midagi. Olgu see siis käsitööna valminud sall Indias, puunikerdus Guatemalas või savist tass Jaapanis. Üks dollar ja vähem maksvaid vahvaid asju leiab absoluutselt igalt poolt.
  • Üldiselt on inimesed kenad ja abivalmis igal pool maailmas. Tundub, et kõlab liiga hästi, et olla tõsi, kuid tegelikult on selgelt vaenulikke paiku ja rahvast maailmas vähe. Häid inimesi on palju rohkem kui halbu. Erinevate inimestega kohtumine — see ongi reisimise mõte.

Allikas: Yahoo! Travel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare