Pärastlõuna Wadi Rumi kõrbelaagris. Päike kaob suurte küngaste taha ja liiv värvub aina punakaskollasemaks. Äsja kohtasin Kanadast Vancouverist pärit EMO õde Raeleeni, kellega jõime veidi teed ja otsustasime ümbruskonda avastama minna. Olime parajasti laagris ainsad inimesed, sest kohalikud olid läinud päevaseks ajaks tuure tegema. Vahemaid jälgida on niivõrd avatud ruumis keeruline. Ühel hetkel tõdesime, et meil pole õrna aimugi, kui kaugele oleme öömajadest kõmpinud. Kuna peagi hakkas pimenema, otsustasime tagasi kõndida. Kui jutuvada ajuti katkes, oli õhus tunda rasket vaikust. Mitte ühtki häält ega mingit heli!