Jesper Parve: "Ubudi energiad sobivad mulle enim"

 (4)
Katkend raamatust "Minu Bali"
Jesper Parve: "Ubudi energiad sobivad mulle enim"
Petrone Print

Et natukenegi saada leevendust eilsele harjumatule õhtule ja näha samas ka Lõuna-Balit, pakin oma asjad, istun rolleri selga ning hakkan Seminyakist lõuna poole sõitma. Sõidan Nusa Dua poolsaarele. Tahan välja jõuda Uluwatule, kus kaljudelt avaneb superilus vaade kaugusesse ja sinisele ookeanile.

Mida lõuna poole sõita, seda tihedamaks muutub liiklus ja seda kiduramaks loodus. Nusa Dua poolsaar on nii kuiv, et majapidamistes on veeprobleemid. Siin on vaid paarikümne sentimeetri paksune mullakiht ja selle all paekivi. Seetõttu on ka ligipääs veele raskendatud ja see tuuakse kohale tsisternautodega.
Aastaid tagasi tegi Bali valitsus otsuse, et kogu turism ning uute villade ja hotellide ehitus tuleks suunata just sellele väiksele poolsaarele, et teha lõpp riisipõldude rikkumisele. Ja nagu näha, on valitsuse plaan isegi õnnestunud, sest vilgas ehitustegevus käib siin igal pool. Lõuna poole sõites on tore jälgida, kuidas looduses hakkavad värvid kaduma ja õhk kuumemaks muutub. Näiteks Ubudi kandi loodust ei saa kuidagi võrrelda paarkümmend kilomeetrit lõuna pool asuvate linnade omaga. See kõik on tingitud kõrgusevahest ja saare keskosa viljakast laavamullast.
Balilased usuvad, et kui nad soovivad teispoolsuse rahvalt majade ehitamiseks maad juurde, siis peavad nad korraldama suure tseremoonia, et vaimud saaksid uude kohta kolida. Kuid praegu käib Balil nii hull ehitamine, et kellelgi ei ole aega tseremooniaid korraldada ning vaimud koos oma nähtamatu maailmaga surutakse järjest väiksematesse piirkondadesse elama. Teispoolsuse elanikud ei ole üldse rahul, et me võtame nende maid ja elukohti ilma nendelt luba küsimata ära. Just jõed ja jõeääred on kohad, kus nad elavad ja toimetavad, kuid järjest rohkem ehitatakse neisse suuri villasid, mis ajab vaimumaailma järjest rohkem vihale. Kui tekivad pinged vaimumaailmas, siis tekivad pinged ka päris maailmas, ning balilased kardavad, et peagi annab vaimumaailm vastulöögi.
Jõuan kenasti Uluwatule ja saan rahus nautida imelisi vaateid. Õnneks ei ole siin täna suuri turistimasse kohal, nii et jalutuskäik on eriti lahe. Imelisi loodusvaateid jälgides saan aru, et Seminyakki mul uuesti asja ei ole, ja ma otsustan juba täna Ubudi tagasi suunduda.
Sellisteks rollerireisideks on väga vajalik kaaslane telefonis olev Google Maps. Tavalise kaardi järgi võid küll sõita, kuid sealt on väga raske aru saada, kus sa parasjagu viibid. Balil ei saa kunagi aru, kust üks linn algab ja teine lõpeb. Teeääred on katkematult täis ehitatud. Ei ole nii nagu meil Eestis, et vahepeal on jupp aega metsa ja siis tulevad majad ja see ongi linn.
Enne Ubudi minekut põikan läbi ka Canggust, mida tuntakse eeskätt surfarite linnana. Kogu linna üldmulje, inimesed, poed ja kohvikud annavad aimu, et see on tõeline surfilinn. Ookeani äärde jõudes saan aru, miks need lainete ratsanikud on endale just siia pesa teinud. Lained on suured ja ookean läheb järsult sügavaks. Liiv on siin tume ja seepärast ei käi siin ka palju puhkavaid perekondi. Meilgi oli varem plaan tulla siia paariks nädalaks peatuma, kuid ebasobiva ranna tõttu ei hakka me Aaroniga siia tulema.
Õhtuks jõuan tagasi Ubudi ja tunnen, et just siinsed energiad sobivad mulle enim. Hea on kodus tagasi olla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare