Jalgsi läbi Hispaania | Sellised hetked teevadki Camino nii eriliseks, kui keegi täiesti juhuslikult sulle midagi tasuta pakub

7. osa
Jalgsi läbi Hispaania | Sellised hetked teevadki Camino nii eriliseks, kui keegi täiesti juhuslikult sulle midagi tasuta pakub
Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Oma palverännaku blogi seitsmendas osas Meelike kõigepealt ööbib nunnade juures ja siis võõra mehe toas.

16. päev

1. mai: Frómista — Carrión. 19,3 km

Öö oli jahe ja lisaks magamiskotile oli mul ka jope tekiks peal. Taaskord tuli kõik riided selga panna ning hommikut valuvaigistiga alustada, eile oli kannale uus vill lisandunud. Hommikusöök oli küll albergues, aga mida ei olnud, oli tassitäis kohvi. Laual oli küll mahlapakk ja 2 saiakest, isegi suhkur kohvi jaoks, aga majaperenaist ei olnud läheduses ja nii see kohv mul ka joomata jäi.

Kuigi hommik oli jahe, hakkas ikka soojemaks ka minema, peagi sain oma sokid käest visata ja kilepüksid kotti pakkida.

Carriónis oli plaan ööbida nunnade poolt hallatavas albergues. Hind oli vaid 5 eurot ja üllatuseks oli seal isegi internetiühendus olemas. Kehvake küll, aga siiski. Suvisel ajal teevad nunnad päris põhjaliku programmi palveränduritele, kevadel on ainult varajane missa, ühislaulmine ja palverändurite õnnistamisega missa. Maja oli suur ja mul õnnestus üle pika aja isegi alumine nari saada. Kuna tegu oli ikkagi 1. maiga, siis oli keeruline leida toidupoodi, mis päeval ka lahti oleks. Õnneks juhtusin ma kõndima just selles kandis, kus ka Cyndi ja Robert einestasid. Nemad ööbisid ka samas albergues ja mul oli suur õnn nendega õhtusööki jagada — neil oli paellat ja sangriat üle. Sellised hetked teevadki Camino nii eriliseks, kui keegi täiesti juhuslikult sulle midagi tasuta pakub. Nii sain varajase õhtusöögi ja toreda vestluse osaliseks. Kell 18.00 oli ühislaulmine, sellepärast tuli ka varakult õhtusöök leida. Õnneks oli õhtul ka üks tibatilluke supermarket avatud, nii sain pisut snäkivarusid täiendada. Homne päev on selles mõttes eriline, et 17 km jooksul ei ole ametlikult ühtegi poodi ega kohvikut, nii on vaja vesi ja toit kaasa võtta.

Seotud lood:

Peale ühislaulmist toimus katedraalis veel missa, kus kõik said personaalse õnnistuse ning nunnad rääkisid, kuidas nad iga päev meie eest palvetavad. Kui ma pärast missat oma pesu nöörilt tagasi tõin, kutsus suur seltskond itaallasi mind nende õhtusöögi ülejääke sööme. Suur potitäis pastat oli valmis tehtud ja sööki rohkem kui küll. Suure tänulikkusega võtsin selle pakkumise vastu. Teist korda päeva jooksul ei pidanud ma oma kõhutäie pärast muretsema.

Veel oli tore teada, et albergue uksed avatakse hommikul kell 6.30. See tähendab, et varem ei ole mõtet üles ärgata, välja nagunii ei saa. See mõte lohutas, et vähemalt erilised varajased aktivistid poolest ööst üles ei ärka ja teistel ka ikka magada lasevad.

17. päev

2. mai: Carrión — Ledigos. 23 km

Olin üks viimaseid, kes alberguest lahkus. Esimese asjana oli vaja leida kohvik, kus siis vähemalt kohvigi saaks. Algul tundus, et terve linn on välja surnud, aga õnneks ikka paar kohvikut oli olemas. Naljakas mõelda, et kuigi on riiklik püha, siis asjaolu, et linnas on sadu palverändureid, ei morjenda kedagi. Kui on püha, siis on püha ja teiste raha ka vastu ei taheta võtta! Puhkus on olulisem kui rikkus!

Loe veel

Lisaks oli täna eriliselt palju rahvast liikumas. Koolilapsi ja vanemaid inimesi. Ja kuna pikalt ei olnud ühtegi WC kasutamise võimalust, siis oli igal pool paljaid tagumikke välkumas. Mõni ei vaevunud teelt eriti kaugemale kõndimagi, vaid astus vaid rajalt maha ja kükitas sinnasamasse.

Peagi jõudsin piknikuplatsile, kus Robert ja Cindy ning Yael juba söönud olid. Neil olevat lausa banaani-maapähklivõiga saiad olnud! Kahjuks jäin ma sellest ilma ning kui nemad kõndima asusid, kasutasin juhust, et ümbruses tihe põõsastik oli. Päris tee ääres pükse maha ajada ka ei soovinud, nüüd oli vähemalt pisut varjulisem koht.

Siiski selgus, et üks ajutine „oaas“ oli teel olemas ning kellel kõht tühi, sai kehakinnitust. Minul olid snäkid kaasas ja tahtsin Robertile ja Cyndile järele jõuda, sest neil oli lõunal samuti piknik plaanis. Ja sellest ma ilma jääda ei tahtnud.

Sinnamaani oli mul veel paras katsumuste rada. Nimelt hakkas üks kannavill niimoodi valu tegema, nagu oleks mul hunnik kive jalanõu sees. Tegin peatuse, vaatasin, et midagi pole, panin veel lisaks plaastreid kannale ja jätkasin kõndi. Või õigem oleks öelda, et jätkasin lonkamist. Jalg oli nii valus, et ma ei teadnud, mis toimub. Isegi üks 70aastane meesterahvas pakkus, et kannab mu seljakotti, kui ma nii hädas olen. Loobusin sellest pakkumisest ja leidsin parema viisi: panin jalga plätu ja oligi probleem lahendatud. Nüüd ei olnud enam valu ja jätkasin kõndi, ühes jalas matkajalanõu ja teises plätu. Kividega pidin ikka ettevaatlik olema, sest kui need valesti talla alla jäid, siis oli ikka väga valus. Aga vähemalt sain sama kiiresti oma teed jätkata, kui enne.

Peagi jõudsin piknikupaigale, kus Robert ja Cyndi juba ootasid. Olid mulle isegi plastmassist veinijoomiseks topsiku meisterdanud. Minul olid kaasas küpsised ja kartulikrõpsud, need osutusid meeldivalt populaarseteks ja nii saime mõnusalt aega veedetud. Järgmises külas, kus siis lõpuks ometi korralikult WCsse sai minna, jäin mina pisut kauemaks istuma ja minu matkakaaslased läksid oma teed. Lõpuks olime ka erinevates alberguetes — mina läksin ikka esimesse õnne katsuma ja sain tuppa, kus lausa eraldi voodid olid. Tekk oli ka ja tuba tundus üldse tühjavõitu olevat, nii haarasin igaks juhuks kohe 2 tekki omale, sest ilm oli vahepeal jälle vihmaseks kiskunud ja tuba tundus jahe.

Kui supermarketit otsima läksin, siis jõudsin hoopis uhkesse alberguesse, kus ka Robert kamina ees istus — teda oli tegelikult Wifi salasõna otsima saadetud. Mina soojendasin end tule paistel ja ajasin põgusalt juttu ühe Prantsuse härrasmehega, kes väitis, et on mind juba varem Burgoses näinud. Võimalik — eks ülilühikeste juustega ja roosas matkariietuses naist on ikka kergem silmata, kui tavalist keskeas matkajat meeles pidada. Plaanisin ka seal süüa, ent hinnad olid kallivõitu ja läksin tagasi. Teises kohas sain 7,50 € eest külmutatud pitsat hoopiski.

Õhtul magama minnes avastasin, et toas on veel vaid 2 tüdrukut, nii võtsin ka veel kolmanda teki omale, sest toas oli üsnagi külm. Enne sain veel ühte toredat naisterahvast aidata, kes oma seljavalu kurtis. Teipisin ta selja oma uhke, roosa kinesteetilise teibiga kinni ja tulemus oli olemas. Lõpuks ometi sain ka mina kedagi aidata.

18. päev

3. mai: Ledigos — Bercanos del Real Camino. 27,9 km

Hommikul kell 8.00 ärgates avastasin, et ma polnud ainus külmavares — ka teised itaalia tüdrukud olid kõik vabad tekid omale peale võtnud, lisaks veel magamiskott. Mina magamiskotti ei viitsinud välja koukida, kasutasin juhust, et vabu tekke oli.

Ilm oli nüüd jälle ilus ja soe, nagu Hispaaniale kohane. Mina käisin endiselt ühe matkatossu ja ühe plätuga, aga kuna Camino kulges kenasti sõidutee ääres, siis sain üsna pikalt ka mööda sõiduteed käia. Nii ei pidanud tüütuid ja väikseid kivikesi kogu aeg jälgima.

Robert ja Cyndi arvasid eile, et peatuvad täna Sahagunis. Ilus väike linnake, kus palju ajalugu ja ilusat arhitektuuri. Mina tahtsin ikka edasi minna, nii tegin puhkehetke ühes hotellis, kus siis Coca-Colat jõin (sellel reisil läheb karastusjooke ikka palju, ja plaan on pärast Caminot igasuguste kihisevate jookide joomine ära lõpetada). Toredaks üllatuseks toodi tasuta ka paar võileiba juurde, nii sai lausa kerge eine enne pikemat kõndi tehtud.

Jalad olid väga valusad, aga nüüd polnud peatuspaikadega muret — praktiliselt iga natukese aja tagant oli suur pink tee ääres puhkajaid ootamas. Nii minagi igal võimalusel puhkasin. Ühes kohas jalgu puhates kõndis minust mööda eile kohatud prantsuse härrasmees, kes teatas juba tuttavat kuulujuttu: kõik albergued on täis ja temal on kahene tuba broneeritud, mida võib kellegagi jagada, kui mul tõesti kuhugi minna ei ole. Jah, sellised abivalmid pakkumised on Caminol tavaks. Ja kuigi ma tean, et kõik ei saagi olla heatahtlikud, siis otsustasin selle härrasmehe pakkumise vastu võtta. Kahene tuba on ikka palju parem, kui karjakesti naridel magada, on natukenegi mugavam. Ja finantsnõustaja Hérve tundus täitsa ohutu. Nii ma siis temaga koos läksin ja tuba jagasin.

Õhtul läksime veel küla ainsasse restorani, kus algul sangriat jõime ja pärast siis palveränduri einet sõime. Meiega lisandus veel üks härrasmees USA-st ja taaskord oli tore õhtu. No igaks juhuks saatsin oma mehele härrasmees Hérve LinkedIni profiilipildi, et juhuks kui minuga peaks midagi juhtuma…. No nii igaks juhuks. Aga omaette tuba ja oma voodi on Caminol riski väärt!

JÄTKUB…


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare