Jalgsi läbi Hispaania | Ma küsisin, ega härral morfiini pole. Ei olnud

 (1)
4. osa

Jalgsi läbi Hispaania | Ma küsisin, ega härral morfiini pole. Ei olnud
Meelike keset õitsevat põlduFoto: erakogu

Oma palverännaku neljandas osas räägib Meelike oma rännaku kolmest tõsiselt raskest kõndimispäevast. Haige põlv ja hirmvalusad villid jalgadel — palverännak pole tõesti naljaasi…

7. päev: 22. aprill, pühapäev. Los Arcos - Logrono, 24,7 km 27,8 km asemel

Eelmise öö pabistamine oli asjata ning öösel mind keegi tülitama ei tulnud. Sain rahulikult end välja puhata ja ärkasin kell 6.00. Kella 6.30 ajal hakkasin liikuma, väljas oli alles pime ja kedagi teist liikumas näha ei olnud. Esimese kohviku juures tegin peatuse ning sõin hommikust. Väikesele kohale omaselt oli hind ka soolane, tervelt 5 eurot. Apelsinimahl oli küll värskelt pressitud, aga kohv oli tavaline ja sai samuti. Kell 7.00 alustasin siis kõndimist.

Jalad olid villidest jube valusad ning peagi läksid kõik minust mööda. Ibumax 400mg, minu igahommikune kaaslane, ei olnud veel mõjuma hakanud ja nii kannatasin esimese tunni päris korralikult. Teel kohtasin Douglast Torontost, kes samuti üsna aeglaselt kõndis. Tema oli sama rada teinud kaks aastat tagasi, aga siis sattus tervisehädade tõttu lausa haiglasse ja seekord on tal plaan sama palverännak teha. Ja mis peamine, mitte enam haiglasse sattuda. Tempo osas võtab rahulikult ning nii ta esimese peatuse juures minust maha jäi. Minul oli vahepeal pisut parem hakanud ning sain normaalses tempos kõndida. Kohtasin ka teist Douglast, seda, kes mu põlve kinesteetilise teibiga kinni oli sidunud. Sel Douglasel oli küll toss väljas, nagu oleks maratoni jooksnud.

Seotud lood:

Edasine tee kulges siksakitades sõiduteega. Kuna ees oli pikk päev, otsustasin pisut jalavaeva säästa ning otse minna. Põlv ju endiselt õrnake ja mäest üles-alla mööda sõiduteed minnes on palju mugavam. Liiklus oli vaikne, oli ju pühapäev, ja kõndimiseks oli piisavalt ruumi. Peagi hakkas aga mõlemast suunast mootorrattureid tulema ja rahulik kõnd oli häiritud. Siiski natuke ma otse läksin, kohtasin nii mõndagi, kes mind vaadates muigasid ja “sa läksid otse, eks?” mainisid. No omal jalal ikkagi kõndisin, nii et mul pole häbeneda midagi. Juhised ju kõigil olemas.

Ka kohtasin peaegi Louise'i Kanadast ning näitasin uhket talle oma teibitud põlve. Tema pidas seda pisut tugevasti seotuks ning järgmise pausi ajal võttis ta kotist välja mingi väikese skänneri ning hakkas siis sellega minu põlve ravitsema. Rääkis midagi elektrolüütidest ja rakkudest ja rakuvahelisest ruumist, mida see siis parandab. Oli pisut ebameeldiv surin, aga peagi oli põlv palju paremas seisus. Lisaks veel roosat kinesteetilist teipi ja ma sain rahulikult jälle edasi kõndida.
Sisse astusin kesklinna esimesse albergue'sse ja kuulsin rõõmusõnumit: alumisi narisid veel on, nii sain 10 euro eest omale mugava voodi, 2,80 eest järgmiseks päevaks hommikusöögi ostetud ja õhtust läksin sööma ühte dönerikohta. Sest need söögikohad on alati avatud, ei pea tunde tühja kõhtu kannatama. Jalgade masseerimiseks sain veel naabrilt (tütarlaps Lõuna Aafrika Vabariigist, kelle ema oli varem sama teed kõndinud ja soovitas tütrelgi teha. Vot see on alles lahe ema! Minu ema ütles esimese asjana, et mis ma sinna jälle kipun ja kuidas mu tervis vastu peab…) arnikaga külmakreemi, nii et jalad said kenasti korda. Kõnnitud maa oli ka pisut lühem, ilmselt seetõttu, et linna esimesse albergue'sse sisse astusin. Aga ise jäin päevaga rahule.

Loe veel

8. päev: 23.aprill, esmaspäev, Logrono - Najera. Lubatud 28,9 km asemel 30,8 km

Kell 7.00 oli albergue's hommikusöök ning kell 7.45 sain alles liikuma. Aegajalt nähtud Brasiilia poiss Leonardo hüüdis mind nähes “Buen Camino Mikaela!” Buen Camino soovitakse igaühele, kes seda palverännakut teeb ja Mikaela oli ilmselgelt minu nimi siis. Villid kandadel tegid põrguvalu ning esimene tund läks vaevaliselt. Peagi kohtasn sakslast Tobiast, keda polnud ammu näinud ning temaga koos oli teine sakslane Lars. Asusime siis kõik koos kõndima. Peagi hõljus meist mööda Michael oma tibatillukese kotiga ning mind nähes päris ta nipsakalt-üllatunult, et kas olen vahepeal bussiga sõitnud. Saatsin ta roppuste saatel sinnasamusesse ja mööda ta meist kimas. Mis nii viga käia, kui kogu kraami kaasas ei vea! Kaugel terendasid vihmapilved nagu sünge toss, seega katsusime kuiva jalaga minna nii pikalt, kui saab. Peagi olid mu jalad ka valuvabad, Ibumax 400 mg tegi oma töö ning kella 11.00 ajal oli meil tubli 13,5 km juba maha kõnnitud. Tegime esimese pikema kohvipausi ning kohtasime mitut kübaraga sakslannat, kes vaid nädalaks kõndima tulid. Plaaniga Burgosesse jõuda. Iga aasta tehakse vaid nädalake, sest pikemalt on raske puhkust saada. Näiteks olevat nad aasta tagasi kohanud Leedu paarikest sülalapsega. Minu inglise keelt ka kiideti.

Ilm oli kuum ja mina kõndisin Larsiga ees, Tobias jäi meist maha. Lars on neuroloog ning võttis kohe pika puhkuse, et üksi Caminot kõndida, seni peavad teised arstid tema patsientidega hakkama saama. Ja kui mu jalad jälle valutama hakkasid, siis pakkus, et vajadusel on tal kohe hunnik väga kangeid valuvaigisteid pakkuda. Peaasi, et pooleli ei jätaks.

Üsna lõpu eel jäin ma siiski sakslastest maha, mu tallad kuumasid nii, et pidin taas peatuse tegema. Nemad aga rühkisid juba sissesaadud tempos edasi, et nii on neile kergem. Eks igaüks teebki ju omas tempos ja küll me taas kord kohtume. Mina sain vahepeal veel ühtedelt ameeriklastelt, kes koos Tobiasega alustasid, paki mahla kosutuseks, et ikka lõpuni vastu peaks. 30 km pärast olingi kohal ja astusin esimesse albergue'sse sisse. Õnneks oli veel alumisi narisid, tuba maksis 10 eurot ja olin igati rahul, et terve päeva vastu pidasin. Söögikraami ostsin lähimast supermarketist: 5,50 euro eest sain 3 banaani, 1 õuna, baquette saia, juustu ja sinki ja 2 purki limonaadi. Sellest jätkus nii õhtuks kui ka järgmiseks hommikuks. Sain natuke raha kokku hoida ja kohe üldse ei olnud tahtmist veel mööda linna ringi kõndida ja omale õhtusööki otsida. Pesin oma riideid ja riputasin need ühe sisselülitatud radiaatori juurde. Päev oli kirjas ja võisin rahule jääda.

9.päev: Najera - Santo Domingo de la Calzada. Lubatud 21,3 km asemel 20,7 km

Järgmisel päeval oli üks aktivist, kes kell 6 ärkas ja kohe minema jooksis. Teised magasid rahumeeli kella 7.00ni. Sõin hommikust koos teistega, kell 8.30 hakkasin liikuma. Villid olid endiselt nii hellad, et esmese kahe tunni jooksul kõndisin vaid 5 km. Kõik panid must mööda ja albergue's kohatud vanem härra küsis, et kas saab mind kuidagi aidata. Ma küsisin, ega tal morfiini pole. Ei olnud.

Ilm oli ka muutlik, algul tuli kõik pikad riided selga ajada, siis läks soojaks, siis lausa lämbeks. Ja terve päeva jalad valutasid, kuigi minna oli vaid 20 km. Raske, väga raske oli. Paljud olid alles eile alustanud, et siis nädalavahetuseks Burgosesse jõuda. Kui keegi väga reipalt mööda jooksis, siis vaatasin jalanõusid: kui need ikka väga piinlikult puhtad olid, siis oli käsil alles esimene-teine päev.
Ööbisin 7-euroses albergue's, kus aias isegi väike majake kanade-kukkedega. Albergue oli uhke, sain õnneks alumise nari omale ning reeglid olid seal ranged. Jalanõud tuli all ühte ruumi riiulisse panna (mu abikaasa küsis seda kuuldes, et kas eestlased seda majutuskohta peavad või?) Jalutuskepid teise nurka. Toas ei tohtinud süüa ega jalgu korda teha, söömiseks oli suur köögiala ja villide ravitsemiseks eraldi nurk. Mina soetasin toidukraami jälle supermarketist, et odavamalt läbi ajada.

Varem mainitud kuked hakkasid juba varakult kirema ja ega enamik oli, nagu tavaks saanud, kell 6 juba üleval. Ja kell 8.00 helistati kellukest, et kõik kiirelt majast välja saada. Ei ole aega molutada.

Albergue. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare