Jalgsi läbi Hispaania | Lumesadu maikuus, kallale kippuvad koerad ja Arnold Schwarzenegger

10. osa
Jalgsi läbi Hispaania | Lumesadu maikuus, kallale kippuvad koerad ja Arnold Schwarzenegger
Tehtud!Foto: erakogu

Oma palverännaku blogi kümnendas osas tõdeb Meelike, mis on peamised asjad, mida palverändur soovib: et kõht oleks täis, meel hea ja pesu oleks nööril kuiv.

28. päev

13. mai, pühapäev. La Faba — Triacastela, 24,1 km

Hommikused uudised teatasid, et järgmises külas, O Cebreiros, oli öösel lund sadanud. Lumi ja Hispaanias ja mai keskel? Jah, tõsi see on. Minul õnnestus lõpuks siis ka ise siin lund näha. Hommikul oli see küll rohkem vihmaga segamini, aga siiski, lumi!!! Ja meie veel arvasime, et La Fabas oli külm!

Esimese tunniga sai ka Galicia piir ületatud, see kant on Hispaanias kuulus lõputu vihma poolest. Tänane päev ei erinenud sellest. Kõik soojad riided olid seljas, kilepüksid jalas ja vihmakeep ümber ning loomulikult ka froteesokid kinnaste asemel. Algas siis see aeg, mida ma kõige rohkem kartsin: vihmaperiood. Ka kohvikutega polnud eriti kiita: pühapäev ja kedagi ei huvita, et paarkümmend näljast palverändurit oma igahommikust kohvi ja croissanti soovivad. Nii tuli mitu kilomeetrit kõndida, enne kui esimene avatud kohvik meid vastu võttis.

Katsusin ikka võimalikult tihti peatuseid teha, et sooja saada ja natuke riideid kuivatada. Ühes kohvikus näiteks oli kohe silt, et hügieeni tõttu ei tohi seal jalanõusid ära võtta. Pidin siis märgade sokkide ja tossudega oma Colat jooma. Või siis oli avastus, et igas kohvikus on küll kamin, aga tihti olid kohalikud elanikud selle juba ära hõivanud ja vihmamärgadel palveränduritel ei olnud kohta, kus end soojendada. Sel päeval oli ka esimene kord, kus kaks suurt koera mulle kallale kippusid ja kõndimiskeppidest oli nüüd palju abi. Igatpidi pikk ja raske päev oli.

Seotud lood:

Et jalavaeva vähendada, kõndisin mitmel korral mööda teed ja lootsin, et selle halva nähtavusega autojuhid mind siiski märkavad. Nüüd oleks tõepoolest punast vihmakeepi vaja olnud, minu samblaroheline ei olnud just kõige paremini silmapaistev. Aga ellu ma jäin ja enne lõppu leidsin ka hirmväsinud ning läbikülmunud Umberto ja Carina teelt. Läksime siis koos edasi ja avastasime, et õhtused, hilised palverändurid satuvad samale teele lehmadega, kes koju lähevad. Meil tuli kitsal külavaheteel vastu umbes 40 lehma, kõigil hirmsad ja suured sarved peas.

Loe veel

Lõpuks jõudsime ühe albergue' juurde, mille puhul mu Argentiina sõbrad teadsid, et seal on köök: nendel oli ju vaja omale rikkalik eine valmistada. Viimased 3 kohta olid ka vabad, hinnaks ka meeldivalt 9 eurot kõigest, nii saimegi kenasti öömajale ja mina oma märjad riided radiaatorile kuivama panna. Sööginurgas avastasin päev varem kohatud sakslase Kevini, kel suur hulk kartulisuppi alles oli ja seda ta lahkel meelel ka mulle pakkus. Mis oleks veel parem, kui peale pikka ja vihmast päeva suur kausitäis kuuma suppi süüa! Mina pakkusin talle oma seljakotist komme ja küpsist, nii oligi jälle õhtusöögiga mureta. Alumist nari ma küll ei saanud, aga polnud ka hullu: kui sokid kuivaks saab, siis see on peamine asi. Alumiseks naabriks oli meesterahvas Austraaliast, kes kõigile valju häälega kuulutas, kui uhked nad Arnold Schwarzeneggeri üle on.

29. päev

14. mai, esmaspäev. Triacastela — Sarria, 19 km

Hommikul olid kõik jälle varakult minemas, vaid üksikud rändurid magasid kauem. 06.40 olid enamik juba end teele asutanud. Mina loomulikult nende seas ei olnud, pikutasin ikka nii 07.30ni. Ees ootas pisut lühem päev ja ilmaennustus oli ka eriti positiivne: lubati, et sadu peaks juba kella 11.00 ajal läbi saama ja edasi tuleb lausa päike. Arvestades, et eile alles lund nägime, oli see lubadus liiga ulmeline ja kõik võtsid seda mõttega: tuleb, mis tuleb. Esialgu ootas meid väljas kerge vihm.

Taaskord olid kõik baarid kinni ja nii kõndisin paar kilomeetrit, kuni jõudsin ühe vegan alberguesse. Seal sain kodutehtud leiba ja moosi ja kohvi ja kohtasin paari naist, kes mind nähes teatasid: sina sõid Keiraniga pizzat! See oli küll väga ammu, aga meelde ma neile siis jäin. Ise poleks ma neid küll ära tundnud.

Peagi kohtasin norrakat Matsi, kes põue sees oma päevikut üritas kirjutada. Edasi jätkasime juba koos kõndi ning peagi tegime peatuse ühes koduses varjualuses, kus siis annetuste eest jooke ja snäkke pakuti. Ühtlasi sain ma maailma parimat piimakohvi. Kohvioad on Brasiiliast, nii nagu majaperemeeski. Ja prantslanna Anne saabus samasse peatuspaika, temal on nüüdseks ka põlv valu tegema hakanud. WC-d selles kohas siiski kasutada polnud ja nii pidime järgmisse kohvikusse kõndima, mis pidi vaid 200 meetri kaugusel olema. Oligi, ainult et suletud. Teekond jätkus, vihmasadu lakkas ja hakkaski kerge lootus hinges küpsema, et ehk on ilmad taaskord ilusamad tulekul.

Paar kilomeetrit enne Sarriasse jõudmist kasutasin ühes kohvikus internetti ja broneerisin omale omaette toa. Oli tunne, et tahaks jälle pisut rahus olla ja kõik oma riided kuivaks saada. Edasi oli juba palju rõõmsam minna, sest tõepoolest, päike hakkas paistma. Ja enne Sarriasse jõudmist sain juba kõik pikad riided taaskord seljakotti pakkida.

Teel kohtasin ma veel ameeriklast Izzyt (tegelik nimi Israel), kes oma isaga palverändu tegemas oli. Tuttavaks saime seetõttu, et nägin Izzyt midagi põõsas uurimas ja kui küsisin, mis seal on, sain vastuseks: kaks sisalikku paarituvad. Kuidas see noor poiss kahte rohelist sisalikku üldse seal märkas, on iseasi, aga naljakas vahejuhtum taas. Izzy ja isa Jacob tegid peagi väikese pausi ja pidid Sarriast veel edasi kõndima, seega viimased kilomeetrid kõndisin taas uhkes üksinduses.

Astusin läbi ka ühest matkapoest ja soetasin esimesed Camino nooltega sokid: peamiseks põhjuseks odav hind, 4,50€. Korralikud matkasokid maksavad ikka 15 euro kanti ja kuna mul paar sokki hakkasid juba vaikselt läbi kuluma, siis otsustasin, et ostan ühe paari juurde. Ka olin ääretult rahul oma 25-eurose privaattoaga. Kena vaade, kööginurk kasutada ja suur rõdu, kus sai pesu ja märjad jalanõud kuivama panna. Ka supermarket ei olnud kaugel, nii käisin omale ühtteist söögikraami ostmas, kohtasin Umbertot ja Carinat ja tegin ühe mõnusa uinaku omas voodis. Nüüd, kui Santiago de Compostelani on jäänud vaid 5 päeva, hakkas väsimus tõesti tunda andma ja mõtted, et „tahaks juba koju“ olid üha sagedasemad. Praktiliselt kuu aega olen ju siin kõndinud juba ka.

30. päev

15. mai, teisipäev. Sarria — Portomarin. 22 km

Ärkasin kell 8.00. No mis viga magada, kui omaette tuba ja rahu ning vaikus olemas. Sõin hommikust ning hakkasin kell 9.00 liikuma. Üllatuseks avastasin, et rahvast oli veelgi rohkem, kui tavaliselt. Põhjus väga lihtne: Camino tunnistuse saab Santiagost siis, kui oled vähemalt 100 km kõndinud ja Sarriast ongi täpselt niipalju maad minna. Nii alustavad väga paljud üldsegi Sarriast ja teevad majutuskohtade suhtes teised, juba nädalaid kõndinud palverändurid, murelikuks. Samuti tuleb nüüdsest kaks korda päevas templeid palveränduri passi koguda, et tõestada viimase 100 km käimist.

Aga vähemalt oli ilm ilus ja mis veelgi parem, terve nädal lubas ilusat ilma. Nii et vihmapiirkond Galicia on seekord eriti armuline ja kostitas meid vihmaga (ja lumega) kõigest kaks päeva. Mu seljakott oli küll raske, sest üht-teist toidukraami oli kaasas, aga kuivad jalad olid palju olulisemad.

Poolel teel kohtasin ameeriklast Stuartit, kes nüüd Prantsusmaal elab. Tema küsis mu kinni teibitud põlve kohta ja mina küsisin tema armiga põlve kohta. Selgub, et tal on põlveliigese vahetus tehtud ja seega ei ole Camino kõndimine 75 aastasele mehele eriline ettevõtmine. Natuke lühemad päevad ja pisut aeglasemalt ta kõnnib, ent siiski vapralt koos teistega. Vahepeal oli isegi üks tema lastest nädalaks temaga koos kõndimas. Naine pidi ka tulema, aga enne alustamist juhtus midagi ta jalgadega ja ilmselgelt oleks Camino talle liig olnud.

Kõndisime siis koos ja Stuart pakkus ka, et kui täna majutuskohtade leidmisel keeruliseks läheb, siis tal on kahene tuba broneeritud, andku ma aga teada. Tema on viks ja viisakas meesterahvas. Vahetasime kontaktandmeid, sest kunagi ju ei tea: uusi värskete jalgadega matkajaid on ju nüüdsest juures, äkki ongi kõik albergued juba rahvast täis.

Esimese valitud albergue ukse juurest saadetigi mind ja kaht sakslannat minema, kohti ei olnud. Õnneks jäid nemad seal veel molutama ja mina läksin siis uut kohta otsima ja saingi omale voodikoha, isegi alumise nari. Nii ei pidanud ma Stuartit otsima hakkama ja sain rahus puhata ning poes käia. Teel kohtasin üht sakslast, keda ma aeg-ajalt ka teel nägin. Budu on oma kolmandat Caminot kõndimas ja nüüd ütles, et talle aitab. See on viimane päev, mil ta kõnnib ja viimane Camino, mida üldse teeb. Homme hommikul võtab ta esimese asjana bussi ja sõidab Santiago de Compostelasse. Igaühel on oma Camino - selle mehe jaoks lõppes see 4 päeva varem, sest tal sai lihtsalt kõrini. Ka nii juhtub.

31. päev

16. mai, kolmapäev. Portomarin — Palas de Rei. 24,8 km

Meeldivalt pikk ja mõnus uni oli, hommikul avastasin end ka mõttelt, et jalad ei valuta. Enne lõppu on väsimus küll suur ja tahaks vaid jalad seinale visata, ent ka sellised väikesed asjad nagu pikk ööuni ja rahulikud jalad teevad meele rõõmsaks. Lõpp on ju nii lähedal, vaid neli päeva jäänud.

Hommikul kohtan taas Budut, kes siis bussipeatusse teel on. Jätame hüvasti ning kõnnin suure rahvamassi sees. Rahvast on tõesti palju. Seni on aga majutuskohtadega kenasti läinud, ehk läheb veelgi. Loomulikult kohtan tuttavaid nägusid teel, näen Wilmi (õigemini tunnen ta naeru juba kaugelt ära) ja selgub, et Stuart on meie ühine tuttav. Näen Schwarzeneggeri fänni ja kohtun uue ameeriklase/iirlase Johniga, kes samuti oma mitmendat Caminot kõnnib. Temagi peab mind sakslaseks ning saan uuesti rääkida oma loo, miks mul nii kummaline aktsent on. John kavatseb kõndida nii kaua, kui jaksab ja siis vaadata, kus öömaja saab.

Ühes puhkekohas jääb John minust maha ja mina lähen edasi linna poole, et homme pisut lühem maa minna oleks. Astun esimesse alberguesse sisse ja taaskord saan ma voodikoha üsna tühja alberguesse, loomulikult ka alumise nari. Toas on üldse vaid 8 voodit, seega pole väga palju rahvast toas. Majutuskoha omanik Manuel tervitab kenasti kättpidi, samuti tutvustab ta restorani töötajaid ning viib mu seljakoti tuppa. Kena ja viisakas lähenemine. Söögiga ei viitsi ma täna jamama hakata ega linna poodi otsima minna, võtan hoopis seekord palveränduri menüü 9,50 eest. Hiljem avastan toas juba tuttava austerlase ning restoranis ka ühed korealased, keda pole ammu näinud. Nemad ei tunne mind mu juuste tõttu ära: kui nägime, olid mu juuksed umbes 10mm pikkused, nüüd võibolla 16mm. Ent ometi on see suur muutus mõnede arvates!

Õhtul püüan veel pisut omi asju asjatada ja internetis surfata, ent uinakust hoolimata olen ma väsinud ning umbes 21.00 ajal lähen magama. Teised kaasteelised juba magavad ning vahepeal lülitatakse ka küte sisse: Manuel käib ise uksest vaatamas ja uurimas, kui soe on. Vähemalt saavad sokid kuivaks. Soe ja pehme tekk on voodikohaga kaasas, seega külm ei ole.

32. päev

17. mai, neljapäev. Palas de Rei — Ribadiso de Baixo. 25,6 km

Kella 6.40 ajal on kõik teised juba toast läinud, mina magasin ikka 7.30ni. Hommikusöögiks leidsin väikese kohviku linnast ning 2,50€ eest saan kaks suurt röstitud saia hunniku moosi ja võiga, samuti tass kohvi piimaga.

Teel kohtan juba tuttavaid nägusid, eile kohatud John (kes siiski ei kõndinud kaugele, vaid peatus samas linnas) ja Stuart, samuti näen prantslannat Anne'i koos paari rootslannaga. Anne teeb nalja, et kel ville pole, need ei tohiks ka lõpus tunnistust saada. Ilma villideta pole piisavalt kannatatud. Minagi avastasin üllatuslikult, et mu kõik villid on vaikselt ära paranenud ja eile eemaldasin viimase Compeedi. Teibiga on jalad küll kenasti üle käidud, aga üllatavalt heas seisus on mu varbad ja kannad.

Loe veel

Ühes pikniku paigas einestavad Umberto ja Carina ning üks jaapanlanna. Mind kutsutakse kampa ning enda poolt on mul pakkuda šokolaadi magustoiduks. Kambakesti leiame, et korralikud palverändurid peaks ikka teiste ees eelisõiguse alberguetes saama. Need, kes vaid 100 km kõnnivad, võivad siis lausa hotelli minna. Eks kõigile hakka see mure ikka ajudele, et äkki pole öömaja ja siis otsi, kuhu edasi minna.

Õnneks täna on teel suur munitsipaalalbergue ja on seal piisavalt kohti kui ka alumisi narisid ja seda kõike vaid 6 euro eest. Ka Carina ja Umberto on seal ning valmistuvad õhtusöögiks. Söögikraam on neil endal kaasas, sest selles külas poodi ei ole. Küll aga on mitu restorani. Asutan end siis paellat sööma ja naudin päikese käes istumist. Kõht täis, meel hea ja pesu nööril kuiv! Peamised asjad, mida palverändur soovib!

33. päev

18. mai, reede. Ribadiso de Baixo — Pedrouzo. 22,8 km

Hommikul söön rahulikult hommikust, näen veel Stuartit, kes kedagi pikka austraallast taga otsib ning asun taas rahus teele. Viimane päev õiget Caminot, kus alustad alberguest ja lõpetad seal, homseks olen omale juba omaette toa hotellis broneerinud. Ma pole Robertit ja Cyndit pikka aega näinud, kirjutame iga päev üksteisele oma uudiseid, ent nad on alati minust umbes 5-10 km tagapool. Täna kirjutas Cyndi, et võibolla nad isegi ööbivad Pedrouzos ka. Tuleb siis pikk kõnd neil. Ja kui ei, siis peatuvad nad Santa Marias ja kohtume juba Santiago de Compostelas.

Hommik on udune, aga peagi läheb soojaks ja ilm on taas ideaalne Camino kõnniks. Lähim supermarket avatakse alles kell 10.00, aga mina olen ukse taga kell 9.30. Tuleb siis edasi kõndida ja kohvikutes pakutavat süüa, hea meelega oleks pisut raha kokku hoidnud, aga lõpp on samamoodi käega katsuda. Teel kohtasin veel seltskonda Ameerikast, kes ka vaid Sarriast alustasid. Ometi tuleb neile au anda, et nii kaugelt siiski siia viitsivad tulla. Ühel naisel, Patricial, oli valus ämblikuhammustus jalal ning pakkusin talle külmageeli. See leevendab valu ja aitab pisutki selles kuumuses. Kõndisin ise edasi ja peagi oli vaja leida omale öömaja. Pedrouzos oli neid mitmeid ja sisetunde järgi valisin lihtsalt linnas ühe esimeste seas. Taaskord oli albergue peaaegu et tühi, sain endale nurgataguse ja alumise nari valida, riided ära pestud ning imestasin endamisi, kuidas mul voodikohtadega ikka viimastel päevadel vedanud on. Nüüd on ju ometigi palju rahvast ja mina pole nende eriti varajaste seas, kes kohe minema jooksevad. Eks selline see Camino ongi, lihtsalt usu parimat ja küll asjad lähevad omasoodu.

Eile rääkisid Umberto ja Carina mulle, et Galicia on kuulus oma kaheksajalaroogade poolest. Et polegi üldse keeruline, vee-elukas tükeldatakse, praetakse õlis ja peale riputatakse paprikapulbrit. Tahtsin seda rooga siis proovida, ent jällegi olid kõik söögikohad kinni ja lubati avada alles 19-20 ajal. Kell aga oli 18 ja minul oli kõht väga tühi. Valisin siis esimese pitsakoha ja õhtusöök oli olemas. Järsku kuulsin enda selja taga tuttavaid hääli: Cyndi ja Lars olid poodi kõndinud ja endamisi rääkinud, et hoidke silmad lahti, Meelike on nagunii kuskil! Ja nii oligi! Ootasin siis neid, kuniks nad poest tagasi tulid ja läksin nendega koos nende munitsipaalalberguet uudistama. Robert oli ka seal, ka mu Argentiina sõbrad. Jõime siis õues õlut, sõime pisut snäkke ja tore oli oma sõpru taas näha. Ka oli nendega sakslane Mark, kes on korduvalt õues ööbinud ja ikka sellist tõsisemat palverändu teha soovib. Jalajõudki olid tal sandaalid, et võimalikult lihtsalt ja odavalt hakkama saada.

34. päev

19. mai, laupäev. Pedrouzo — Santiago de Compostela. 19,8 km

Lõpuks ometi on see viimane päev käes! Ilm on ilus, enesetunne on hea, piisav varu kuivi sokke olemas. Esimesed aktivistid ärkasid juba kell 4.30. Jah, neil vanematel prantsuse härrasmeestel oli tõeliselt kiire sel päeval. Hiljem kuulsin, et esimesed 10 saabujat Santiago keskusesse saavad tasuta eine või midagi, ju nad siis sellepärast varakult minema jooksid.

Mina magasin ikka kella 7.15ni, siis pandi toas tuled põlema ja lisaks minule oligi seal vaid üks tüdruk veel jäänud. Linn ise oli aga pisut keeruline, ma kõndisin algul valele poole, sest arvasin Caminot läbi linna minevat. Tegelikult tuli hoopis tagasi minna, aga õnneks leidsin peagi õige tee. Tuleb ikka vaadata, kuhu teised seljakottidega kõnnivad.

Tee viis läbi eukalüptimetsa ja selle imelist lõhna tundsin isegi mina oma kehva haistmismeelega. Peagi kohtasin sakslast Wilmi, kes raskelt liibates edasi liikus. Pakkusin talle oma kõndimiskeppe, et natukenegi parem oleks. Minul olid jalad suurepärases korras ja viimane päev ei olnud enam raske. Pealegi oli plaan kõndimiskepid nagunii Santiagosse jätta, nüüd vähemalt läksid need asja ette ja kuna Wilmil oli plaan ka Finisterresse kõndida, siis läks tal neid nagunii vaja. Wilm oli väga tänulik ning küsis, et kas saab mulle tänutäheks vähemalt kohvigi välja teha. Nõustusin rõõmuga ja nii tegime peagi esimese peatuse. Robert ja Cyndi olid juba seal koos sakslastega, ka tundsin nad Wilmi. Camino maailm on ikka tilluke.

Robert ja Cyndi läksid ees, meie Wilmiga pisut aeglasemalt hiljem. Kiiret ju polnud, kilomeetreid vähe ja omamoodi nautisime seda viimast päeva. Umbes 7 km enne lõppu tegime Wilmiga veel lõunapausi ja ta otsustas seal pisut kauem olla, et oma sõpru oodata. Need pidid meist umbes tunnikese tee kaugusel olema. Tegime siis koos pilti, vahetasime kontaktid ja edasi läksin mina uhkes üksinduses. Nii nagu ma seda teekonda alustasingi.

Viimased kilomeetrid läksid väga kiirelt, ma ei teinud peatuseid ega midagi. Tahtsin võimalikult ruttu katedraali juurde jõuda, sest siis algas järgmine samm: oma compostella ootamine kontoris, kus pikalt ootama pidi. Jõudsin katedraali juurde ja peaaegu et nutsin õnnest! Ma olin nii rahul ja õnnelik oma saavutuse üle! Mitte üht korda ei võtnud ma taksot ega sõitnud bussiga, ma kõndisin iga sammu ise! Koheselt nägin eile kohatud sakslast Marki, kes tegi minust paar pilti ja edasi siis compostellat saama. Seal oli tunnine järjekord, Umberto ja Carina olid oma tunnistuse juba saanud ja teatasid, et homsest siis läheb teekond Finisterre suunal. Umbes 20 inimest eespool olid ka Robert ja Cyndi, kallistasime üksteist ning lubasime, et läheme õhtul kõik koos kuhugi õhtust sööma.

Mina sain oma compostella kätte, küsiti isegi, et „kas lubad, et kõndisid terve tee?“ Ma lubasin ja lisasin, et võin oma jalgu neile tõestuseks näidata. Seda ei soovitud. Edasi ekslesin veidi linnas ja otsustasin takso võtta, et jõuaksin enne õhtusööki veel hotellis duši all käia ning homseks seljakoti ära pakkida. Oli ju nüüd vaja kogu kraam jälle Ryanairi käsipagasile sobivaks teha.

Peagi asutasin end kaardiga teele, et viimast korda kohtuda Roberti ja Cyndi, Larsi ja Markiga. Läksime ühte restorani, kus siis kõik meeldiva õhtusöögi sõime. Mina sain lõpuks ometi siis seda kurikuulsat kaheksajalga proovida. Maitse oli üsna hea, aga kuna roog oli üsna õline, siis rohkem ma seda vist ei telliks. Õnneks olid Robert ja Cyndi paellat tellinud, nii jagasime siis kõik oma rooga teistega. Enne äraminekut kohtasin ma täiesti juhuslikult taas briti härrasmeest Michaelit. Tema olevat seal restoranis igaõhtune külaline. Jätsime hüvasti ning mina ja mu sõbrad asutasime end lähimasse jäätisekohvikusse, et õhtu kenasti ära lõpetada. Teised saatsid mind hotellini ja oligi Camino seiklus läbi. Mina pugesin voodisse, et hommikul vara juba taksoga lennujaama sõita. Ees ootas paar päeva puhkust Barcelonas ja siis lend koju.

Ametlikult 790 km oli tehtud. Nüüd siis on aeg puhata, lasta jalgadel taastuda ja… ja hakata vaikselt mõtlema, milline võiks olla minu Camino nr 3. Sest järgmine tuleb kindla peale!

LÕPP!


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare