Jalgsi läbi Hispaania | Hoolimata mitmest valuvaigistist ei läinud enesetunne paremaks ja nutt oli pidevalt kurgus

 (14)
9. osa

Jalgsi läbi Hispaania | Hoolimata mitmest valuvaigistist ei läinud enesetunne paremaks ja nutt oli pidevalt kurgus
Meelike palverännakulFoto: erakogu

Oma palverännaku blogi üheksandas osas kogeb Meelike nii võlu kui ka valu.

24.päev

9. mai, kolmapäev. Astorga – Foncebadòn, 25,5 km

Ametlikult on selle päeva sihtkohaks 20 km kaugusel olev Rabanal del Camino, aga kuna ilmaennustus lähipäevil lubas vihma ja ees ootas mitu mägist päeva, siis oli minu plaan kõndida pisut kaugemalt: iga meeter kuiva jalaga on parem, kui märgade sokkidega.

Hommik algas muidugi kenasti, läksime kõik ühte šokolaadikohvikusse, kus siis rahulikult hommikust sõime. Cyndi ja Robert tutvustasid meile seda kohta ja läksid ise ees minema, mina ja päikesepoiss Kevin jäime koos sakslastega keha kinnitama. Armas oli vaadata, kuidas päikesepoiss värskelt pressitud apelsinimahlast vaimustus. No meie olime sellega juba harjunud, kallivõitu selline jook oli, aga kuulus alati hommikusöögi juurde. Tobias avastas, et tahab ühe suure šokolaadi Eesti naisele saata ja jäi Larsiga kohvikusse kauemaks. Mina ja päikesepoiss hakkasime koos kõndima, kui põrkasime kokku loomulikult lustakate LAV-i daamidega. Edasi jätkasime kõndi koos nendega.

Päeval tegime kõik eraldi pause, aga päeva lõpuks sain taas LAV-i daamide ja päikesepoisiga kokku. Daamid plaanisid jääda Rabanal del Caminosse, mina ikka rääkisin, et võib ju kauem ka minna, kui jaksu on. Naised lubasid selle peale mõelda. Kevin oli minu plaaniga nõus ja nii me siis pikema päeva ette võtsime.

Seotud lood:

Aga viimased kilomeetrid ei olnud just sellised, nagu arvasime. Oli küll soe ja päike paistis, aga mida meeter kõrgemale, seda külmemaks läks ja tuul oli väga vali. Läksime isegi mööda teed, et pisut otsem oleks: Camino ise läks veel eriti kõrgelt mäe otsast. Hakkasime isegi muretsema, et LAV-i daame pole näha ja et ega nendega midagi seal mäe otsas juhtunud. Kui me lõpuks Foncebadòni jõudsime, ei uskunud me oma silmi: tundus, nagu oleks me suvises Nepaalis! Tee oli asendunud kitsukese kruusateega, majad olid kas lagunenud või siis kangesti hurtsikute moodi, igal pool värvilised lipud ja vimplid.

Loe veel

Läksime soovitatud albergue ukse taha ja selgus esimest korda kõigi palverändurite hirm: vabu kohti selles majas enam ei olnud. Läksime siis järgmisse, minul olid jalad juba päris läbi ja närv hakkas hinge pugema. Ka teine majutuskoht oli juba täis! Õnneks kolmandasse ikka saime viimase nari, minu lubas päikesepoiss härrasmehelikult kenasti alumise nari omale võtta. Ega neid majutuskohti seal külas eriti palju olnudki, paar tükki veel ja kõik. Õnneks seekord kõik lahenes ja saime sööma minna: olime nii hilja jõudnud, et isegi õhtusöögi aeg oli käes. Esimest korda peale Burgost saabusin ma peale kella 18, aga peamine oli, et öömaja oli olemas ja õhtusöögi võimalus samuti. Teised toakaaslased olid vanemat sorti matkajad, seega kella 21 ajal juba kõik magasid.

25.päev

10.mai, neljapäev. Foncebadòn – Ponferrada, 25 km

Minu äratus oli kell 6.30 ja rõõmuga avastasin, et teised alles magasid. Tukastasin minagi kauemaks, sest päev tõotas jälle pikk ja mägine tulla. Sõime päikesepoisiga hommikust, lauas olid ka eile kohatud noormehed Tšehhist ja Iirimaalt. Iirlane kavatses üldse lühemat teed pidi minna ja mingit alternatiivset rada proovida, tema oli sellise hipiliku olekuga ja kandis haarlemi pükse.

Hommikul oli küll jahe, aga päike paistis ja vaated mäe otsas olid vaimustavad. Täna oli ka selle raja kõige kõrgema tipu (1515 m) vallutamine plaanis. Õnneks läks teekond üsna rahulikult mäe tipu suunas, seega minu hirmud olid alusetud. Põlvele panin küll oma rõhksideme ümber, et juba varakult ette valmistuda. Ka päikesepoisil oli hakanud üks põlv valu tegema, nüüd läks minu kinesteetiline teip käiku. Peagi olime järjekordse ristiga mäe otsas, kuhu inimesed oma kive panevad. Mul oli Põhja-Iirimaalt kaasa toodud väike kivike, sõbranna kodu lähedalt rannast. Panin siis selle ka sinna, teiste tuhandete kivide ja mälestustahvlite juurde. Peagi hakkas teekond allamäge minema ja suurem linn Ponferrada siluetid paistma.

Loomulikult tuli veel mitu kilomeetrit mööda metsaradu käia, enne kui äärelinna jõudsime, aga kohale me saime. Linn oli ilus ja hea meel oli, et ikka pikema kõnni ette võtsime. Järgmisel päeval oleks ju sellest linnast vaid kiirelt läbi kõndinud.

Otsustasime omale pisut luksust lubada ja läksime esimesse suuremasse hostalisse. Hinnaks oli seal 12 eurot, aga tuba oli väiksem, vaid 6 voodiga ja vannituba oli kena ning luksuslik. Mina läksin esimesena pesema ja kui valmis olin, ootas mind pettunud näoga päikesepoiss, kes teatas, et „meie siia ei jää, siin on lutikad!“

Mina tunnistan ausalt, ma ei ole mitte kunagi mitte üheski majutuskohas lutikaid madratsite vahelt otsinud... Ja ei ole mul nendega probleeme ka olnud. Päikesepoiss Kevin oli aga loomulikult korralikult eeltööd teinud ja foorumites on suurelt kirjas: kontrollige alati, sest ka kallimates kohtades võib lutikaid olla. Nii oli ta esimese linaotsa üles tõstnud ja sealt suure ja priske lutika leidnud! Pakkisime siis pettunult jälle asjad kokku ja Kevin läks infolauda uudist teatama. Seal vabandati, keelduti isegi uskumast, aga siiski anti meile teine tuba. Seal toas olime me vaid kahekesi, nii et natukenegi sellest jamast kasu.

Õhtul sõime ühes välikohvikus pitsat ja meiega liitus paarike Iirimaalt, kes juba Kevinit teadsid. Minust sai aga proua lemmik, sest niipea, kui mainisin, et ma Belfastis elan, hakkas ta rõõmuga kiljuma: tema on pärit Belfastist! Rääkisime neile ka oma ehmatavad lutikate lugu ja nemad rääkisid, kuidas nad peatuvad lausa hotellis, et natukenegi puhata. Proua jalad olid väga paistes kõndimisest ja puhkust oli hädasti vaja. Meie aga nautisime rahu ja vaikust tühjas toas ja magasime nii kaua, kui võimalik. Mis nad ikka teevad, viskavad meid toast välja, kui pole täpselt kell 9.00 ära läinud? Me võime alati lutikate loo lagedale tuua!

26.päev

11. mai, reede. Ponferrada - Villafranca, 25 km

Hommikul otsustasime mõnes kohvikus einestada, sest hostalis oleks see sama kallis olnud ja parema meelega läksime mujale. Kohtasime ka üht tüdrukut USA-st, kes oma bussi ootas. Selgus, et tema ööbis samas hostelis, lihtsalt korrus kõrgemal. Meie lutikate lugu oli viimaseks seikluseks sel teekonnal!

Peagi nägime inimesi, keda olime kohanud eile. Nendel oli juba 5-6 kilomeetrit kõnnitud, kui meie alles kohvi jõime! Aga kiiret ei ole ja Villafranca on raamatu kohaselt piisavalt suur, et seal albergue ikka meie jaoks leidub. Asusime alles 10 ajal kõndima ja esimesena sai kiire peatus apteegis tehtud: Kevini põlvevalu polnud paremaks läinud ja ta tahtis omale ka korralikuma rõhksideme osta. Lisaks soovitasin tal rullteipi osta, millega saab edukalt jalgu ja varbaid hõõrumise eest kaitsta. Apteegis soovitati talle muidugi ka Compeed plaastrit, aga kuna mul oli veel korralik varu olemas, pakkusin, et vajadusel võin anda. Tema arve läks niigi pea 40 eurot, las siis hoiab pisutki kokku.

Poolel teel otsustas Kevin oma päevikut kirjutada ja mina läksin üksi edasi. Siiski viimased 5 kilomeetrit kõndisime jälle koos, meie peatuskohad kattusid kenasti. Kevin oli ka just ühe Belgia naisterahvaga tutvunud, kes kõndis juba mitmendat kuud. Tema alustaski kodust, Belgiast. Õige palveränd algab ikka kodust!

Villafrancas valisime ühe ilusa albergue välja ja hakkasime seda otsima. Minu jalad olid jälle väga valusad ja hoolimata mitmest valuvaigistist ei läinud enesetunne paremaks ja nutt oli pidevalt kurgus. Albergue me leidsime, ka varasemalt kohatud Tšehhi noormehed olid seal, kes kiitsid nii kaminaga maja kui väikseid tube. Ometigi oli seal vaid 1 vaba koht ja nii pidime pettunud ära minema. Õnneks helistati seal ühte teise kohta, kuhu meid siis saadeti. Hakkab see palverändurite hirm tõepoolest pihta.

Koha me saime, suurde ruumi, kus oli 10 nari ja vaid 2 kohta oli võetud. Majaperenaine oli ise muidugi väga uhke oma majutuskoha üle ja rääkis meile igat detaili, et siin on uks ja siin on nagi. Minule selline ülevoolav käitumine oli pisut vastumeelne, eriti kui perenaine mu teibitud jalga nägi ja seda siis hispaaniakeelse mulina saatel katsuma kippus. Kui sa just ravitseja pole, ära mind katsu! Enne duši alla minekut oli enesetunne ikka niivõrd halb, et nutsin jälle. Valu on meeletu! Kevin korrutab kogu aeg, et korra nädalas peab ikka puhkepäeva tegema, aga minul on graafik kindel ja kui ma ühe päev puhkan, pean teistel topelt kõndima või siis bussiga sõitma. Siiani pole ma bussi või taksot pidanud võtma ja olen selle üle väga uhke.

Lähimas restoranis sõime paellat ja Kevin otsustas, et tema teeb oma esimese puhkepäeva selles kummalises linnas. Ja et ööbib siis selles albergues, mis täna juba rahvast täis oli. Kui kohe hommikul minna, saab parima voodikoha omale valida. Meie albergues õnneks ka rohkem rahvast ei olnud, ega sinna nurgatagusesse kohta oskakski tulla. Kaks naist Lõuna-Koreast olid, nendega sai pisut juttu aetud ja oligi aeg magama minna. Õnneks oli lisatekk seal olemas, sest tuba oli üsna jahe ja kütteelementi ööseks sisse jätta ei lubatud. Kas seal ka lutikaid oli? Ma ei tea, ma ei kontrollinud.

27. päev

12. mai, laupäev. Villafranca – La Faba, 24,1 km

Hommikul läksid korealannad varakult minema ja nii saime meie Keviniga veel rahus magada. Kuigi hommikul vara oli sagimist naistel küll, üks lihtsalt pakkis oma asju umbes pool tundi. Ka ilmaennustus ei olnud eriti paljulubav sel päeval, nii seadsin mina juba vihmakeebi käeulatusse, et esimeste vihmapiiskade saabumisel kohe valmis olla.

Käisime esmalt selles albergues, kuhu Kevin tahtis puhkepäevaks jääda. Ta sai oma seljakoti sinna jätta ning nii läksime siis üht hubast kohvikut otsima. Hommikusöögi ajal hakkas sadama ja nii ootasin mina, millal siis vihm läbi saab. Peagi päike siras ja võisin kõndima hakata. Kevin olin härrasmehelikult minu hommikusöögi arve ka kinni maksnud ja nii me siis hüvasti jätsime. Andsin talle veel pisut Compeed plaastreid, et kui ikka villid tekivad, on kohe olemas. Endale jätsin ka paar tükki, sest lõpp ei ole enam kaugel ja peaksin hakkama saama. Toredad päevad olid need kooskõndimised, sai pikemalt maast ja ilmast rääkida ning ka minul oli pisut tempotegijat vaja, sest jalad olid kogu aeg väga valusad ja üksi oleks ma palju aeglasem olnud. Seda eriti mägistel aladel.

Ka täna ootas ees üks tõsisem mägi, aga õnneks alles päeva lõpus. Muidugi oli võimalik ka kohe alguses mäkke ronida, aga õnneks uurisin ma enne korralikult oma raamatut ja jälgisin hoolega, et ma kogemata alternatiivsele rajale ei satuks. Vihma sain vaid kahel korral, aga see polnud väga hull sadu, peagi sai vihmakeep jälle kokku pakitud.

Teel kohtasin ma üht sakslast, kes inglisekeelse tervituse peale minuga saksa keeles rääkima hakkas. Pidin ette ja taha vabandama, et mul on väga kummaline aktsent ja paljude arvates meenutab see saksa oma. Isegi sakslased langevad selle õnge! Wilm on pärit üsna Saksamaa-Hollandi piiri äärest ning paar kilomeetrit kõndisime koos. Ta oli oma jalale pisut haiget teinud, nii oli tempo üsna aeglane ja peagi läksin oma teed. Järgmise puhkepausi lõpetades oli ka Wilm platsis ja nii läksime pisut pikemalt koos.

Ühes kohvikus kohtasin ma ameeriklasi, keda polnud küll nädalaid näinud! Ometigi olid nad seal ja taaskord leidis kinnitust fakt, et ühed ja samad näod on igal pool, vahepeal on vaja lihtsalt omas tempos kulgeda, et taaskord kohtuda.

Wilm peatus 4 km enne minu lõpp-sihtkohta, Las Herrerias. Seal oli paar alberguet ja läksin ühest abi küsima: plaan oli edasi minna ja järgmises külas on vaid 2 alberguet. Üks on suur ja odav, teine pisut spirituaalsem ja veganlik. Abivalmid töötajad püüdsid küll sinna suurde alberguesse helistada, aga keegi ei võtnud vastu. Siiski lohutati, et kohti peaks ikka olema ja kuna ilm kiskus taas vihmale, siis enamik inimesi jääb Las Herreriasse nagunii. Lootsin siis taaskord parimat, ütlesin Wilmile, et homme ilmselt kohtume ja asusin teele.

Loe veel

Peagi hakkas tibutama, väljas läks hallide pilvede tõttu hämaraks, tee läks üles mäkke ja mina hakkasin juba oma otsust kahetsema. Oleks võinud ikka toredasse alberguesse jääda ja kindel olla, et öömaja olemas ja sokid kuivaks saab. Aga kuna olin juba minema hakanud, siis tagasi ka ei läinud: see on palverändurite üks põhimõte, tagasi ei lähe! Ainult edasi! Poolel teel kohtasin ma üht meest, kes piipu tegi. Kui aus olla, siis võttis pisut kõhedaks küll. Üldiselt ma ei karda, aga selline pime ja vihmane olek, väsimus pealekauba ja mingi võõra mehega keset mäge olla pole just kõige meeldivam tunne. Õnneks oli tegu sõbraliku norraka Matsiga, kel juba mitmes Camino tee jalge all. Rääkisime oma kogemustest ja riietusest, tervisest ja rahvustest (loomulikult pidas temagi mind sakslaseks) ja hakkasime koos viimaseid kilomeetreid kõndima. Kui aus olla, siis oli nii palju lõbusam!

La Fabas saime omale kenasti voodikohad, mina taas alumise voodi ja oma suureks rõõmuks leidsin ka argentiinlased Umberto ja Carina sealt! Nemad olid just söömise lõpetanud, pisut oli alles veel pastat, leiba ja veini ja nii pakkusid nad seda mulle. Minu rõõm oli piiritu, sest kell oli juba palju ja mul poleks üldse jõudugi olnud kuhugi poodi veel kõndida. Nii sain kõhu täis ja rõõmuga magama mindud. Külmavõitu seal küll oli, sest magamisruum oli suures avatud majas. Õnneks oli kasutada piisavalt fliistekke ja ma vooderdasin oma magamiskoti nendega seestpoolt. Niisama peal tekid ei püsinud, esimese liigutuse peale libisesid need juba alla. Internetti ka selles kohas ei olnud, aga ega see seganudki - sai rahus oma päevikut kirjutada ja varakult magama minna.

JÄTKUB...


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare