Jalgsi läbi Hispaania ehk minu teine palverännak

 (2)

Jalgsi läbi Hispaania ehk minu teine palverännak
Erakogu

3 aastat tagasi käisin ma jala Lissabonist Santiago de Compostelasse. Facebook tuletab mulle iga päev meelde, kus ma kõik ära käisin. Lõpuks ometi saan ma uusi pilte lisada, sest olen oma teisel Camino palverännakul, sedakorda Prantsuse teed kõndimas.

Kuna väsimus murrab ning internetiga ei pruugi igas majutuskohas head lood olla, kirjutan oma esmased muljed esimesest kolmest päevast.

1.päev St Jean Pied-de-Port kuni Roncesvalles, 22,6 km

Esimene päev Prantsusmaa-Hispaania piiri ääres asuvas linnakeses tervitas meid vihmaga. Ni tuli kõik veekindel kraam selga panna ja loota, et mu veekindlaks kuulutatud matkajalanõud ka seda on. Valida oli kahe raja vahel, üks läks 1450m kõrguse mäe tippu, teine kõigest 1050m kõrgusele. Valisin viimase, sest kuigi esimene päev, ei tasu end kohe oimetuks kõndida. Nii asusin siis rõõmsalt, naeratus näol, vihmaga kõndima. Sain nii tunnikese kõnnitud, kui tuli meelde: ma olin oma ingli kaelakee hostelisse unustanud. Enne magamaminekut panin selle oma riiete peale, et meeles oleks hommikul kohe kaela panna. Magades võib see ju viga saada. Nüüd aga olin oma lolluse tõttu sellest täitsa ilma. Mõtlesin, et ehk on see mu asjade hulka kuidagi ikka jäänud, mingil imekombel kinni jäänud või midagi sellist. Järgmine peatuskoht oli Prantsusmaa-Hispaania piiril olev ostukeskus ning sealses WC-s asusin oma asju lahti lappama. Kaelakett jäi leidmata, lisaks avastasin, et olin ka oma mobiililaadija koos UK-EU adapteriga maha unustnud. Kuidas see must jubin valge voodipesuga narivoodis märkamata jäi, on mulle endiselt mõistatus. Ma pole kunagi reisides asju kaotanud, nüüd suutsin kohe esimese hommikuga mitu asja ära kaotada. Nii ostsin ühest poest universaalse adapteri, sest see UK-EU adapter oli mul mõeldud nii mobiili laadimiseks kui ka arvutile, sest mõlemad on mul Belfastist ostetud.

Seotud lood:

Ka ostsin ühe paari matkasokke lisaks, sest vihmase ilmaga tuli poolel teel sokke vahetada. Läbimärjad mu sokid just ei olnud, seega ühtteist need veekindlad Karrimor matkajalanõud ikka peavad. Vihm ei olnud sel teel ainus mure. Peagi tuli alustada mäkke ronimist ja vihmasest ilmast olid teeolud üsna nirud. Mitmed korrad tuli lihtsalt läbi muda minna, nii et minu kaunid ja uued jalanõud olid üleni kollaka poriga koos. Ka ei edenenud mäest ülesrühkimine. Astusin 20 tillukest sammu, puhkasin ja mu randmemonitor näitas 20,08 km. Kõndisin hambad ristis veel 20 sammu ja monitor näitas endiselt 20,08 km. Ilmselgelt olin ma nii aeglane. Pidevas udus kõndimine oli tõeline närvideproov, sest ma ju ei teadnud, kaugel ma olen ja mu muidu ustav randmemonitor väitis, et seisan lausa paigal. Lõpuks sain siiski mäe tippu ja jäänud oli viimane 2 km, sedakorda mäest alla alberguesse. Tegu mäe otsas oleva ainsa alberguega, sest terves külas elab püsivalt vaid 30 inimest, kõik ikka sellepärast, et kõrgus merepinnast 960m oli. Kes nii kõrgel ikka tegutseda soovib. Nii on majutusasutuses hetkel vabatahtlikeks punt hollandlasi, kes kõik minu kesist hollandi keelt kiitsid.

Loe veel

Hind ise nii kiiduväärne polnud, koos õhtu- ja hommikusöögiga läks ööbimine maksma 25,50€. Õhtusöök ise väga niru ei olnud, aga hommikuks pakuti suur viil röstsaia, 1 pakitud moos, 1 või, klaas mahla ja kohv. Ja see oli ka kõik, rohkem ei saanud isegi saia juurde küsida.

Ööbimine ise oli rahutu, sest rahvast oli palju ja müra samamoodi. Nimelt tuli matkajalanõud kõik ühte ruumi ära panna ja siis kaasasolevate plätudega ringi kõndida. Tavalised sandaalid, nagu minulgi on, tegid aga põrandal eriti tobedat kriuksuvat häält. Mina panin lausa oma pehmed froteesokid jalga ning kõndisin plätud näpus. Teised ei hoolinud ning kõndisid muudkui kriuks-kriuks-kriuks ringi, seda ka öösel kell 3.

2.päev Roncesvalles-Zubiri, 21,9 km

Hommikul kell 6 kõndis üks hollandlane ringi ning hüüdis rõõmsalt: "Tere hommikust, aeg on ärgata, Camino ootab!". Nii ei pidanud ma äratuse pärast muretsema, pealegi olid paljud juba ammu üleval. Minu jaoks oli see harjumatu, sest Portugali teed käies ei hakanud ma enne kella 9-10 kunagi liikuma, ja ega teisedki nii varajased olnud. Meid aga aeti kõik kell 6 üles, kell 7 oli hommikusöök ja kella 8 ajal väideti, et uksed pannakse lukku ja kogu lugu.

Ka avastasin, et mu varulaadija polnud oma tööd teinud: keegi oli oma seljakoti vastu laadijat visanud ja see siis oli poolripakil ja minu telefon oli täiesti tühi. Õnneks oli mul teine telefon veel kaasas, kasutasin siis seda piltide tegemiseks. Vahepeal pidin küll osasid pilte kustutama, sest mälumahtu polnud nii palju. Iga päev peab ikka mingi väike vimka juhtuma.

Peale äärmiselt askeetlikku hommikusööki hakkasin koos kanadalanna Jessicaga kõndima. Temale oli see alles esimene päev, nii saime me paar kilomeetrit koos kõndida ning omas tempos ta minema läkski. See ongi üksi kõndimise võlu, kui tahad, saad üksi olla, kui tahad, leiad omale ka seltsilise. Kas terveks päevaks või paariks kilomeetriks.

Üllatusega avastasin, et kella 10ks oli lausa 10 km kõnnitud. Varajane ärkamine ning kell 7.45 liikuma asumine polegi nii hull. Ka tuli päike välja ning lõpuks saime Hispaania soojust nautida. Taevas oli pilvitu ja kõndimine läks sedakorda hoopis allamäge. Mina võtsin lõpuks kasutusele sõbrannalt tasuta saadud kõndimiskepid ning olin äärmiselt tänulik, et need kaasa võtsin. Mäest alla oli palju hullem minna, ka ilusa ilmaga. Päev varem oleksin ilmselt vist mööda sõiduteed läinud, sest porised mäenõlvakud on äärmiselt libedad. Samas oli ka neid, kes järske kallakuid kergusega võtsid ja seda ilma igasuguste abivahendideta. Näiteks üks grupp korealasi, kes end küll päikese kaitseks üleni sisse on mässinud. Näevad nad lausa mesinike moodi välja, sest laiaäärelised kaabud on veel katetega varustatud ja pikkadele riietele lisaks on neil kindad käes. Aga kivistel teedel või mudastel väljadel neil vastast pole.

Päeva viimase osa kõndisin koos malaislanna Belindaga, kes Londonis elab. Pettumusega avastasime, et raamatus lubatud 21,9km asemel tuli sedakorda 24km kõndida. Meie mõlema randmemonitorid näitasid seda. Sattusime isegi samasse alberguesse ja läksime ka õhtustama koos. Albergue ees istus selle perenaine Maria, kes pakkus, et 10 euro eest on nii maja sees asuv vannituba, kui ka hea wifi. Munitsipaalalbergues pidavat vannituba väljas olema. Nii sai siis selle koha kasuks otsustatud. Ka avaldas muljet, et iga voodi juures oli oma pistik- lõpuks sain oma telefoni laadima.

Belinda teadis palju rohkem inimesi, kui mina selleks ajaks tutvuda olin suutnud. Nii tellisime koos inglise härrasmehe Michaeliga kõik ühes soovitatud söögikohas palveränduri eine ja nautisime õhtut. Vestlused on palverännaku üks olulisi osasid, kunagi ei tea, millisest loost sa just osa saad. See on minu üks põhjuseid, miks ikka Caminole tagasi kisub. Inimesed ja nende lood. Tegime grupiselfie, mida vaadates võiks mõelda mitut pidi. Esmalt, et 3 vaprat ning lõbusat inimest end proovile panemas ja head seltskonda nautimas. Või siis, et diabeetik (Belinda), artriidi diagnoosiga (mina) ja kuulmispuue-südameprobleemid-vähk (Michael). Kes kuidas asjadele vaatab.

3.päev Zubiri-Pamplona 20,9 km

Taaskord asusid esimesed mehed lausa 5.45 ajal end valmis seadma, mina ja Belinda ootasime, kuniks toas pisut rahulikum oli ja läksime ise ka 7 ajal teele. Mina kohvikusse sööma ja tema järgmisesse linna, et seal kell 8 kohal olla ning interneti teel üks intervjuu ära teha.

Jalad olid juba üsna kanged eelmistest kõndimistest ning mõlema päka alla oli mul vill tekkinud. Aga igahommikune plaasterdamine ongi osa Caminost. Nii kõndisin rahulikult järgmise linnani, kus juba seltskond vastu tuli teatega: ühtegi kohvikut, nagu raamatus kirjas, ei ole. Järgmine kohvipaus oli alles 9,9 km kaugusel. Seal aga oli kohisev jõgi, palju kasse ja nii saigi üks pikem peatus ja jalgade venitamine tehtud. Ka tuli riideid vahetada, sest kella 10ks oli juba piisavalt soe. Nüüd sain aru, miks on targem nii 7-8 ajal alustada. Kui soojaks hakkab minema, on juba 10 km kõnnitud ja enamikel päevadel on see pool maast. Edasine on juba vaevalisem, rohkete peatuste ning varjualuliste kohtade otsimisega.

Ka sel korral. 8 km enne lõppu sain tuttavaks ühe Hollandi tütarlapsega, kellega siis viimased 4 km juba koos kõndisime, meie mõlema tempo oli selleks ajaks nii aeglane, et sobis mõlemale. Tegu oli julge neiuga, kes jättis töökoha kingapoes ning tuli Caminole. Põhjuseks, et ta ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ehk leiab ta vastuse selle 5 nädala jooksul. Ka oli ta oma raske seljakoti taksoga hotelli ette ära saatnud, nii sai ta kergema seljakotiga ringi kõndida. Igaüks teeb nii, nagu suudab.

Lõõskava päikesega jõudsime Pamplonasse, mis kuulus nii Hemingway kui pullide võidujooksu poolest. Suur tabloo luges päevi, mis järgmise jooksuni jäänud on (78 päeva). Huvitav, kuidas sel ajal oleks Caminot kõndida? Ka oli terve tee näha tänavakunsti, kus rõhutati: te pole Hispaanias, te olete Baskimaal. Pamplona on 200.000 elanikuga ülikoolilinn, kuid peamise tuntuse toob ikkagi pullide võidujooks mööda kitsad linnatänavaid. Ning loomulikult Hemingway, kes siin viibides inspiratsiooni sai ja raamatu "Ja päike tõuseb" kirjutas. Tema nimelisi kohti on siin palju, isegi döneri koht. Kahjuks oli see kinni, oleks nii tahtnud oma lemmikautori temaatikaga dönerikohas einestada. Nii läksin lähimasse söögikohta, kus mingi pakkumine 8 euro eest oli. Majaperemees inglise keelt ei rääkinud ja nii tellisingi siis midagi. See "midagi" oli friikartulid, salat, praemuna ja 4 vorstikest valge leiva ja veega. Vähemalt sai kõhu kenasti täis.

Majutuskohaks on Jesus Maria albergue, hind koos hommikusöögiga 12,50 (majutus ainult 8€). magamiskohaks sain nari kõige kõrgema voodi, sinna ronides vandusin valust ning ka voodi kõikumine ei teinud eriti rõõmsaks. Öö saab ilmselt olema jälle vaevaline, sest rahvast on palju, voodi kõigub ka kõige väiksema liigutuse peale ja üles-alla ronimiseks otsustasin, et jätan plätud jalga. Ehk on siis pisut rohkem toetust mu villidele ja varbale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare