Suvel saatis ajaloolane Jaak Juske mulle oma raamatu „Pelgulinna aja lood” käsikirja ja augusti lõpus läksin ühele tema ülipopulaarsele linnamatkale. Ent mitte koos 1200 inimesega, vaid täiesti üksi, et käia läbi veel ilmumata raamatu radu. Järgmised kolm kuud käisin kõik oma vabad õhtud ja nädalavahetused ikka ja jälle neid radu.

Pelgulinn osutus minu jaoks uueks ja põnevaks lavastuseks, millest ma varem suurt midagi kuulnud polnud ja mida oleksin võinud läbi kaamera lõputult vaatama jäädagi – kui kõigil lõpuks kannatus katkenud poleks, sest tegemist oli ikkagi ajalooraamatuga, mitte ajaloo mahukaima pildiraamatuga.