Iraani reaalsus. Kas kõik mängivadki topeltmängu?

Kuu aja vältel Iraanis tunnen end kui videomängus, kus eksisteerib kaks maailma. Minu ülesanne on leida väravad ja võtmed, et pääseda ühest reaalsusest teise. See teine reaalsus on kohati oi kui valus.

Lennuk rappub. Viimased pinevad sekundid, enne kui rattad maad puudutavad ja õnnelikult maandume. Naised, kes veel äsja lennukis oma lokke raputasid, katavad pea salliga. Jälgin neid uudishimuga ja üritan välja nuputada, milline oleks minu jaoks mugavaim viis – jah, ka turistid ei pääse hijab’i kandmisest.

Neelan kergest ärevusest tekkinud klombi alla, ütlen iseendale „Tere tulemast Iraani!” ja astun lennukist maha. Plauh! lööb soe õhk mulle näkku, ja selle sõnaga võiks kokku võtta kogu minu Iraani kogemuse. Plauh! ja plauh! jõuab minuni info, mida lääne meediast kuigi tihti ei saa.