HULKURPLIKA PÄEVIKUD | Olen ärahellitatud kodumaa tütar ehk mida ma Eestist igatsen


HULKURPLIKA PÄEVIKUD | Olen ärahellitatud kodumaa tütar ehk mida ma Eestist igatsen
Madle TimmFoto: erakogu

Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ning on hetkel Kõrgõzstanis. Madle jagab oma mõtteid ja seiklusi ka Reisijuhi lugejatega, inspireerivat lugemist!

Alustame sellest, et 24. veebruari hommikul lahutas mind Eestist umbes 4500 kilomeetrit. Iroonilisel kombel on Kõrgõzstani ja Eesti vahel tegelikult vaid kaks riiki. Pindalalt maailma suurim riik Venemaa ning maailma suurim merepiirita riik Kasahstan. „Pika Hermanni torni alla lipuheiskamisele vist ei jõua,“ kalkuleerisin nutikalt peas ja otsustasin tähistamiseks hoopis porgandikooki teha.

Sel ajal, kui tainas ahjus koogiks kasvas, avasin endalegi ootamatult internetis (jah, internetiga on siin maal kõik tip-top) Vikerraadio. Sulatasin glasuuriks šokolaadi ja muudkui kuulasin isamaalisi laule, aknast paistis päike ja kostus pisikeste kirgiisi laste kilkeid. See sürreaalselt inspireeriv õhkkond nügis mu ajurakke mõtlema, et millest ma siis Eesti puhul õieti puudust tunnen.

• E-vapustus. E-vapustus, mis Eestis tähendab, et kõik asjad saavad interneti teel aetud, aga mujal maailmas seda, et mitte midagi ei saa aetud. Reaalses elus tähendab see näiteks seda, et jooksin eile Biškekis nagu poolearuline viis tundi (viis!) ühest asutusest teise ja teisest kolmandasse, et taotleda ühte pisikest viisapoissi (vähemalt on siinsesse süsteemi tasuta kestvustrenn integreeritud).

Seotud lood:

Viisa käes! Oleks tegemist Eestiga, kuluks viisa saamiseks paar minutit, siin viis tundi, lisaks päevi lihtsalt ootamist. Foto: Madle Timm

• „Milline Eesti välja näeb?“ küsib iga võõras, kellega pikemalt jutustama jään. „Roheline. Meil on peaaegu pool riigist metsaga kaetud!“ ütlen uhkelt, kuid lisan natuke ninaga luristades, et juhul, kui nad nii meeletut raiumist ei lõpeta. „MIDA? POOL RIIKI? VAU!“ hüüatab iga väljamaalane selle peale, nii et ma kohkunult tagasi hüppan. Mis meile tundub loomulik, on maailma mõistes midagi tohutult väärtuslikku. Ma väga loodan, et kui ma Eestisse tagasi jõuan, tervitavad mind ikka kohavad metsad, mitte nukrad raiesmikud.

• Mul tuleb peaaegu õnnepisar silma, kui ma leian poest piimapaki, mis ei säili kolm aastat. „Ainult viis päeva?“ kallistan ma teda ja mõtlen heldimusega paki arvukatele sugulastele Eestimaa poodides.

Loe veel

Ootamatu killuke eesti keelt Kõrgõzstani supermarketis. Eesti ärimehed on head tööd teinud! Foto: Madle Timm

• Ma olen veendunud, et maailmas pole olemas liiga palju sarkasmi. Mulle tohutult meeldib eestlaste oskus enda (ja muidugi teiste) üle nalja pritsida. Kui mu kohalik sõber uuris, et millised eestlased üldiselt on, siis andsin talle lahkesti teada, et „me oleme väga sõbralikud ja armastusväärsed, noh, näiteks, Eesti mehed armastavad oma naisi nii palju, et peaaegu isegi ütlevad seda neile“. Sain vastu siira emotsiooni: „aga miks peaaegu?!“. Selgitasin siis segaduses, et loomulikult oli see nali (vist?), ja siis naersime kohmetult mõlemad.

• „Lähme homme mägedesse!“ kutsuvad sõbrad. „Mhm, hea mõte!“ ütlen mina. „Mida?“ küsivad nemad. „MHM,“ vastan ja imestan, et see nii tavaline eestikeelne alati põhjapanev sõna on nii paljudele tundmatu. Aga küll nad õpivad end peagi maailma ilusaimas keeles ka väljendama!

• Kõnnin tänaval. Keegi räägib kogu aeg telefoniga, oma keeles. Sõpradega. Perega. Mulle ei helista keegi, isegi mitte Tele2 tädid, et küsida, kas 5 eurot kuus kõlab paremini kui 7 eurot kuus, isegi kui sa seetõttu levi kaotad. Tõenäoliselt on asi muidugi selles, et ma pole oma kohalikku numbrit jõudnud kellegagi jagada.

Ühel ilusal päeval sai ka Eestist 4500km kaugusel kuulata puhast ja ehedat klaverikontserti Tanel Joametsa ettekandmisel. Foto: Madle Timm

• „Halloo, kas sa oled juba kohvikus?“ helistan siis ise ühele oma kolmest uuest sõbrast. „Jah, jah — ma olen poolel teel,“ vastab kellegi teeseldud reibas hääl ja sa juba tead, et tegemist on alatu valega. Poolel teel voodist välja, see kõlab nii palju tõenäolisemalt. Kui sa Eestis jõuad kuhugi kümme minutit varem, võid olla üsna kindel, et oled juba hiljaks jäänud. Ja mulle see (teiste) aja väärtustamine meeldib!

• Puhas õhk. Eesti lõhn. Segu niiskest metsaalusest (vt punkt 4), mererannast, soojast leivast, aknalaual seisvast hüatsindist ja kõigest muust, mis lõõrid lahti ja südame soojaks teeb.

Tõelisele eestlasele omaselt sügavasse mõtisklusse vajunult tundsin järsku kerget kõrbelõhna ja mulle meenus ehmatusega, et muidugi, EV100 auks on kook ju ikka veel ahjus. Võtsin selle siis välja ja katsin tumedamad kohad oskuslikult glasuuriga. Kutsusin sõbrad külla, pakkusin neile pidupäeva puhul kohvi ja lühikese säilivusajaga piima, sini-must-valget kooki (kust puudusid ainult sinine ja valge) ja viisin nad e-vapustuse äärele, kui nad märkasid mu sülearvutisse integreeritud ID-kaardi lugejat. Kui vähe on vaja, et muljet avaldada. Ja kui raske on tihti meeles hoida, et väärtustada seda, mis meil olemas on.

Eesti lipuvärvid Kesk-Aasia looduses. Foto: Madle Timm

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel blogis: https://wandersell.org/
Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/
Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare