HULKURPLIKA PÄEVIKUD | Kuidas üksi reisides sõpru võita ehk „sina olidki see, kes öösel kogu hosteli üles ajas?“



HULKURPLIKA PÄEVIKUD | Kuidas üksi reisides sõpru võita ehk „sina olidki see, kes öösel kogu hosteli üles ajas?“
Madle TimmFoto: erakogu

Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ning on hetkel just jõudnud Usbekistani. Madle jagab oma mõtteid ja seiklusi ka Reisijuhi lugejatega, inspireerivat lugemist!

„Jaa, Madle, aga mis siis, kui sa lähedki üksinda reisima, aga tee peal sõpru ei leia? Konutad kuskil puu all, sul on kurb ja igav ja ebaturvaline,“ käis mõte korduvalt ka minu peast läbi. Ja teate, mida ma nüüd teel olles vahel kõige rohkem igatsen? Jah, üksi olemist.

Tahad, lähed neljapäeval matkama, tahad, magad viis tundi sisse — kellegagi klapitama või kompromisse leidma ei pea. Omaette olekul on oma võlu, aga siiski igatsed vahel sõpru, kes ütleksid, et „hei, teeme täna koos õllepannkooke“ (retsept allpool) või juhul, kui sul on viisaga jama, on varmad lohutama, et „sa oled ainus inimene, kellel selliseid lugusid rääkida on“. Niisiis, kuidas ma sääraseid maagilisi inimesi teel olles leian?

Kolm inimest: Rahvusvahelised sõbrad kogu eluks: Taiwan, Eesti ja Kõrgõzstan. Foto: erakogu

Esiteks, hostelid. Hostelid on kohad, kus isegi kõige ebasotsiaalsemad inimesed kistakse vestlusesse, kutsutakse tasuta kokkamisõhtule või üheskoos linna avastama. Mina leidsin oma esimesed sõbrad nii: saabusin lennujaamast kell viis hommikul. Ajasin pimedas ühistoas kellegi kohvri kolinal ümber. Üritasin oma seljakotist hambaharja välja koukida ja veendusin, et see on kõige põhjas (kõige krabisevamas kilekotis). Ärkasin ennelõunal ja uimerdasin kööki, kus istusid kaks rännumeest Saksamaalt huulil küsimus „sina olidki see, kes öösel kogu hosteli üles ajas?“. Vaatasin enda ümber ringi, veendusin, et seal pole kedagi teist, kelle kaela süüd ajada, ja nõustusin vabandavalt naerdes. Seejärel tegid nad mulle kohvi ja meist said sõbrad.

Seotud lood:

Teiseks kohaks, kus palju potentsiaalseid sõpru pesitseb, on Couchsurfingu veebiplatvorm, mille kaudu saab ka öömaja. Selle kaudu olen tasuta elanud nii luksuslikus pilvelõhkujas kui ka näiteks ihuüksi terves suures koolimajas, kui kirgiisist õpetaja mulle võtmed usaldas. „Võid siin vabalt ööbida ja kui soovid, siis tunde ka anda,“ lubas ta lahkelt. Couchsurfing on nimelt veebileht, kus inimesed üle kogu maailma ränduritele tasuta öömaja annavad. Suurim pluss on aga inimesed ise — pole haruldane juua kohvi astrofüüsikust professoriga või jutustada hipiga, kes tõukerattaga ümber maailma sõidab. Tihti korraldatakse ühiseid kokkutulekuid ja matku, kus semude leidmine on ainult aja küsimus. Rakendusel on ka oma äpp, mille kaudu saab kontakteeruda lähikonnas asuvate saatusekaaslastega.



On võimatu jääda võõraks, kui olete ainsad turistid kaugel mägedes. Foto: erakogu

Loe veel

Kolmandaks, järjekorrad. Kes meist ei oleks pidanud kuskil sabas passima, ja seda eriti riikides, kus e-vapustus pole veel nii laialt levinud kui Eestis. „Oeh, küll täna on alles palju rahvast,“ võib nagu muuseas turul porgandeid ostes ohata ja sujuvalt näiteks ilmast edasi rääkida. „Kauaks sa Iraani plaanid minna?“ küsib eksinud olekuga reisisell saatkonna ees, mis oleks pidanud avatud olema juba pool tundi tagasi. Ühised katsumused ühendavad, olgu selleks siis kasvõi pelgalt lukus ukse taga ootamine.

Neljandaks, avalikud kohad. Sõltuvalt loomulikult riigist, aga üldiselt jõuavad kohalikud üsna kiiresti järeldusele, et sa pole mitte meie kandi mees. Seega võid oodata uudishimulikke küsimusi nii kohvikutes, tänaval, ühistranspordis, kontserditel… Kesk-Aasias pole kohalike lahked kutsed koju teed jooma või lõunat sööma minna mingi harv nähtus ja neist tasub loomulikult kinni haarata. Ja kui sa suudad öelda paar sõna kohalikus keeles, olgu nendeks kasvõi kõige suvalisemad „kass“ ja „ilus loodus“, võid olla kindel, et oled südamed sulatanud.

Vahel juhtub, et kõnnid lihtsalt tänaval ning kohalikud noored haaravad sul sabast, et praktiseerida inglise keelt. Foto: erakogu

Ja viiendaks — lõpeta muretsemine. Enamus inimesi, kes reisivad, on avatud meelega ning peavad kõige olulisemaks just uute inimestega kohtumist. Ja kui parasjagu tundub, et mõne inimesega kohe üldse ei kliki, võid olla üsna kindel, et sinu gäng ootab sind järgmises linnas, hostelis või saare peal.

Lõpetuseks lubatud pannkoogiretsept, mis sündis 2018 aasta esimesel päeval, kui Kõrgõzstani mägilinna Karakoli ainsas avatud poes leidus vaid üks pisitilluke pakk piima. Aga õlut ju müüdi, ja nii otsustasime hostelis kohatud inglastega sellest hoolimata pannkooke teha. Sündis täiesti imetabane retsept, mis on nüüdseks jõudsalt levinud ka Kasahstanis:

Koostis:

• 1 klaas jahu
• 1 klaas õlut
• 1 klaas piima
• 2 muna
• 1 spl suhkrut
• natuke soola

Vahusta munad suhkru ja soolaga, lisa ülejäänud ained ja prae pannkoogid. Kui lähebki natuke kõrbema — pole hullu, hostelis leidub alati mõni näljane, kes sellest suuremat numbrit ei tee.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel blogis: https://wandersell.org/

Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/

Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare