Horvaatia - musta kulda jahitakse öösiti


Horvaatia - musta kulda jahitakse öösiti
TrühvliseadSilvia Pärmann

Horvaatia südamekujulisel Istria poolsaarel ei ole kuld kuldse rannaliiva kujul mere ääres - see on metsades mulla all, kus ööd ja päevad läbi käib gurmaanide ihaluse otsing – tuhnitakse välja musta kulda ehk trühvleid.

Jack norskas tünnikujulisse hiiglaslikku koerakuuti pugenult, pruut mõnusalt kaisus ja õhtupäikese viimased kiired seda idülli soojendamas.
Meie valjuhäälne saabumine härra Sinkovići saatel ei häirinud teda absoluutselt, mistõttu polnud kohatu seisma ja seda vaatepilti jõllitama jääda.
Ta oli suur. Lihtsalt uskumatult suur. (Kuidas ta sinna kuuti üldse sisse sai läbi selle kitsa augu?)
Et Jack nii paksuks oli läinud, oli juba tapnud tema karjääri. Teda ennast õnneks mitte. Veel.
Mis neist edasi saab?”
“Oh, Jack on üks väheseid, kes võib täiesti kindel olla, et temal keegi kõri läbi lõikama ei hakka ja ta võib õnnelikult loomuliku surmani elada,” naeratas noor härra Sinković ja see, kui osavalt ta Jacki pruudi saatuse küsimust vältis, oli korraga hirmutav ja imetlusväärne.
Jack oli sundpensionile jäänud trühvlisiga, kes enam metsas tööl käia ei jaksanud ega ka viitsinud - parematel päevadel võis ta aga leida tuhandete eurode väärtuses trühvleid sealtsamas Momjani ümbruse metsadest. Temast maalitud akvarell rippus Sinkovići külalistemaja restorani seinal.
Trühvlid on Istria kuld ja nende osavad leidjad Istra jumalad.

Seotud lood:

Saabusin kohtumisele selle musta norskava jumalaga teadmisega, et teda tegelikult pole olemas.
Nii oli mulle öelnud Ivan, kui me Bettyga päeval mööda metsa tuhnisime trühvleid otsides. Betty oli koer ja Ivan koer-poiss, tema peremees ja Istria üks andekamaid trühvlikütte.
Vaadates, mis nad kõigest mõne tunniga leidsid, oli Ivan ka ilmselt miljonär. Ent seda ma ei söandanud küsida.
“Istrias ei käi mitte keegi sigadega trühvleid otsimas!” vandus ta. “Ma ei tea, kust need jutud tulevad!”
Itaalias ja Prantsusmaal küll, aga nooruke Ivan ei võinud ilmselt tõesti teada, et üks kolme aasta eest pensionile jäänud siga oma pruudiga mõnikümmend kilomeetrit põhja pool ühes veinitalus elab.

TERAVAD NINAD: Parimad trühvlikoerad on kõik kasvanud krantside hulgast. Silvia Pärmann

Ivan meeldiks kõikidele nendele Eesti meestele, kes oma päevade täiteks ei suuda teha midagi muud, kui välja mõelda tulevikuutoopiaid ajast, kui linnastunud eestlased surevad välja, sest ei oska enam tulekivi kasutada ega juurtest erinevaid leotisi teha - isegi mitte neid juuri metsast leida, isegi mitte metsa üles leida.
Ivan tundis metsa, tundis nii seda, mis maa peal kui ka maa all - trühvleid. Ja tundis oma koeri. Maa all kasvavad trühvleid on lihtsalt visuaalsel vaatlusel võimatu leida ning siin tulevadki lisaks mängu koerad ja sead. Ivan oli 14, kui leidis tänaseni kõige suurema Istriast leitud trühvli - see oli 700 grammi - ja ei ostnud endale uut arvutit, ostis saadud rahaga jalgratta. Oleks võinud osta ka odavama auto, aga tal polnud siis veel lube.
Tõsi, arvutit ei ostnud küll selle pärast, et see tal juba oli. Nagu ka iga eriüksuslase kadedaks tegev vaatlusseade öiseks seireks pimedas metsas ning nutitelefon, mis salvestab iga ta metsas astutud sammu ning leiukoha.

Loe veel

TÜÜPILINE VAATEPILT: Arvatavasti ei tunne trühvlikütid üksteist tänaval ära mitte näo järgi. Silvia Pärmann

Öösiti on metsas palju parem. Koerad on erksamad, tunnevad lõhna paremini. “Ja inimesi on ka vähem,” lisas Ivan, kes tegelikult ka inimestega üsna hästi klappis, mitte ainult koertega. Aga hooajal on Istra metsades iga päev liikumas tuhandeid inimesi ja kümneid tuhandeid koeri ning võib suurlinnatunne tekkida küll.
Alates sellest ajast, kui üks itaalanne avastas, et Istrias (mis muide on kuni II maailma sõja lõpuni Itaalia ala) leidub trühvleid, on trühvlite jahtimine põhi- või kõrvaltöö suurele osale Istria elanikest.Trühvlitest räägitakse kui mustast kullast või mustadest teemantitest, ehkki tegelikult on neid nii musti kui valgeid. Ent kui musti trühvleid võib leida aastaringselt, siis haruldasemaid valgeid vaid septembrist jaanuarini. Lisaks kõigele kasvavad need kuni meetri sügavusel ja vahel võib minna tund, et see teemant tervelt maa alt kätte saada.
Aga trühvel on kindlasti seda tundi väärt. Valge trühvli eest makstud hinna rekordit hoiab enda nimel juba viimased kaheksa aastat Macau kasiinoomanik Stanley Ho, kes maksis 330,000 dollar ( 304 000 eurot) trühvli eest, mis kaalus 1,5 kilo.

Ivan Karlići vanematele ja talle endale on tühvlijaht põhitöö - aga taskuraha käivad metsas teenimas tegelikult kõik ümbruskonna inimesed õpetajast preestrini. Karlići perekond saadab kulleritega kastide viisi trühvlaid lennukitele, mis suunduvad New Yorki, San Franciscosse, Rooma ja Pariisi, kus need rändavad restoranide köökidesse, kuhu on lihtsurelikul raskem pääseda kui Harvardisse.
Istria külad on aga ilmselt ühed vähesed maapiirkonnad (Ida-)Euroopas, kus inimesed elavad selle pärast, et nad tahavad seal elada, mitte seetõttu, et nad on maale vaesuselõksu jäänud. Muidugi on trühvlitega pööraselt palju tööd - ka Karlicid katsetavad ebakindlat oma trühvlimetsa istutamise äri, kuivõrd kunagi ei tea, kas kallite puuistikute juurde vahele ka tegelikult trühvlid kasvama hakkavad. Aga tammsaarelikule tööhullusele on Istrias ka tubli annus itaalialikku la dolce vitat, ehk et trühvlikütid riivivad ka enda omleti peale hommikuti tubli kuhja mõne leitud musta teemandi küljest ja on ütlemata selge, et veini tegemiseks jääb igal perekonnal ikka ka aega.

ÄRIPARTNERID: Trühvliäris ei saa inimene koerata hakkama. Ivan ja Betty on on suurepärased partnerid. Silvia Pärmann