Hollandi külalislahkus: süüa ei pakuta ja puukingade mainimine toob vihahoo

Hollandlast vihastavad väga stereotüübid: et kõik kannavad puukingi, elavad tuuleveskis, kasvatavad tulpe ja on hommikust õhtuni kanepiuimas. Tegelikult keskmine hollandlane kanepit ei suitsetagi, puukottasid kannavad peamiselt farmerid ja tuuleveskeidki kohtab haruharva.

Mis eestlasele on ebaviisakus ja matslus, see on hollandlasele tavaline otsekohesus.

Hollandlane ehmatab tõsiselt, kui ütled talle, et sa tulid jala. Kõik sõidavad ju ratastega – mida logum, seda ägedam. Ka ei lähe hollandlane naljalt külla, kui teekond kestab rohkem kui 30 minutit. Põhjus? Liiga kaugel.

Hollandlane ei kallista, tema teeb kolm õhumusi, alustades paremast põsest.

Kui külla kutsutakse, ära suurt kõhutäit oota. Hollandlane pakub tassi kohvi või teed ja lauale tuuakse poolik pakk küpsiseid. Kui on lahke pererahvas, saad lausa kaks küpsist. Siis viiakse pooltühi pakike jälle köögikappi tagasi. Sest neid on korralikult kasvatatud ja nemad pakuvad külakosti. Ja eeldatakse, et ka külalist on korralikult kasvatatud ning ta ei hakka külas õgima.

Ka ei pea külla minnes muretsema, ega sokid auklikud ole. Toas käiakse ilmast hoolimata välisjalanõudega. Tänavad on puhtad, seega pori tuppa ei tassita.

Hollandlased söövad õhtust vara, nii kella 17–18 ajal. Ja sel ajal ei tasu ootamatult külla minna, sest pererahvas on kimbatuses: miks tuldi sellisel ajal ja pealegi on õhtusöögid alati täpselt inimeste arvu järgi valmistatud. Ükski kartul ega lihapall pole üle.

Kõik, mis on sinu kanda, on ka sinu mure. Kui sul on raske kohver vedada või ei saa lapsevankrit bussi tõstetud, siis see on sinu probleem. Hollandlane on küll viisakas ja tervitab bussijuhti, ent raske kohver on kohvrikandja enda mure. Hollandlane appi ei tule.

Ka ei tee Hollandi mees naistele uksi lahti ega aita mantlit selga. Feminism on oma töö teinud.

Hollandlastel ei ole väga kombeks kardinaid ette tõmmata. Nii on õhtuti tänaval kõndides hea vaadata, mida siis pererahvas teeb või mis programmi televiisorist vaadatakse. Arvatakse, et see komme on pärit Teisest maailmasõjast, kus sakslastel oli vaja näha, ega kodudes juute varjata. Sealtmaalt ollagi jäänud harjumus kardinaid mitte ette tõmmata, sest „ega midagi varjata ole”.

Hollandlased armastavad kõike kiruda, see kohe on nende rahvussport. Nad kiruvad ilma, immigrante, kes nende tööd ära võtavad, naabreid, valitsust, makse ja bürokraatiat. Ometi on hollandlased kui üks õnnelikemaid rahvuseid. Kiruvad oma kirumised ära ja on jälle õnnelikud edasi.

Teiseks rahvusspordiks on tasuta asjade saamine. Hollandlaste sõnul isegi tasuta toit maitseb paremini.