HIRMUTAV REISILUGU | Mõtlesin, kui õudne mu surm saab olema, kui hai mind tükkideks rebib...

Mõni päev tagasi avaldasime artikli jubedatest asjadest, mis inimestega reisides juhtunud on. Kutsusime ka lugejaid oma hirmsaid kogemusi jagama. Kristo kirjutas oma tõsiselt kõhedusttekitava loo, avaldame selle.

Reisisin sõpradega Vietnamis ning peatusime mereäärses hostelis üheks ööks. Rannikust eemal oli üks saar ja teine veel suurem selle taga. Oli võimalus rentida kajak ja merele minna. Võtsin ühe kahese kajaki ja panin üksi minema, kuna teised ei olnud huvitatud. Esimese saareni jõudsin 40 minuti pärast, kuid soovisin ka teiseni jõuda. Aerutasin tükk aega, kuni päike hakkas loojuma ja oli selge, et päike loojub enne kui saareni jõuan. Olin kangekaelselt otsustanud ikkagi saareni jõuda ja pimedus ei heidutanud mind, kuna teadsin, et tagasitulek koos lainega tuleb lihtsam. Jõudsin tunni ja 40 minutiga lõpuks saareni ja tõmbasin hinge. See tund ja 40 sisaldas ka mitmeid pilte, snäppe ja puhkepause, seega eeldasin, et tagasi koos lainega ja pausideta saab alla tunni ajaga.

Rannikul tulesid polnud, kuid suurte mägede kontuurid olid endiselt pimedas näha, nii et teadsin enam-vähem, kuhu rihtida. Esimest saart polnud üldse näha. Panin hooga minema, kuni peale 25 minutit märkasin, et kajak (pealt lahtine) on täitsa palju vett peale võtnud ning stabiilsus on märgatavalt vähenenud. Keerasin end kajakil ringi ja veetsin järgmised 15 minutit vett välja loopides, kuni sain aru, et vesi ei kao kuhugi. GPS kell oli käe peal ning selle järgi arvestades eeldasin, et rannikuni on jäänud kusagil 2,5 km jäänud (saar ise oli rannikust 5,2 km kaugusel). Lootsin veel, et vette minnes ja uuesti kajak ümber keerates õnnestub rohkem vett välja saada ja natukenegei edasi aerutada, kuid peale kahte proovi oli aru saada, et siin ei aita midagi. Kajak on liiga vett täis.

Tirisin end ümberläinud kajakile ning võtsin mobiili veekindlast kotist välja, mis mul ümber kaela oli ning lootsin sellega sõnumi sõpradele saata, et selgitada oma olukorda. Käed olid märjad — veetsin 10 minutit üritades ekraanilukku lahti teha. See ei õnnestunud ja aku suri. Okei, mobiil tagasi ümber kaela ja mis siis edasi?

Tegelikult ebameeldivaks ei teinud olukorda pimedus või kaugus rannikust, vaid enda hirm selle ees, et äkki leidub läheduses haisid. Vietnam on ikkagi täitsa ookeani ääres ning ma ei viibinud rannikule just väga lähedal. Jälgisin siis GPS-i distantsi ning hakkasin kätega aerutama kajakil hulpides, kuna aer läks mobiiliga mässates kaduma. Mobiili mitte vette pillamine oli muidugi tähtsam kui aer. Peale tükk aega kätega ja jalgadega surades oli GPS-i järgi liikumine minimaalne ning rannikuni jõudmine võtaks tunde. Tuli teha üks raskemaid otsuseid mu elus — hulpida edasi jalgadega ujudes, mis kestaks ilmselt mitu tundi või ujuda tagasi. Kuna kajak oli nii vett täis, nõudis ka selle peal hulpimine pingutust ning üle 7 km aerutamist oli juba seljataga pluss veel muu mässamine ja puudus oli ka joogiveest. Sõidu ajal sai rüübatud, aga enam vett ei olnud. Lihased polnud ka just värskes olekus. Olen triatloniga küllalt tegelenud, kuid ujumistrenn oli olnud tagaplaanil juba aastaid. Aga teadsin, et küll ma selle distansi ära ujun, vest ka seljas, aga see saab olema valus. Ja kajakil hulpimine tundus palju turvalisem haisid silmas pidades, kuigi tegelikult vahet väga pole.

Mis siis ikka, vahtisin veel natuke siniselt helendavat planktonit, mis end mu näo ees kajakil lainetusega ilmutas ja lükkasin end vette. Järgnev ujumine oli meeletult ebamugav, kuna aeg-ajalt käis mõtteist läbi, kui valus mu surm saab olema, kui hai mind tükkideks rebib ja kuidas ma olen täiesti kaitsetu midagi tegema. Tuli lihtsalt ujuda ja oma hingamisele keskenduda. Peale 600 meetrit märkasin eredat lampi vasakul natuke eemal mis, tundus nagu paat. See ei tundunud liikuvat, aga mingi mootori hääl sealt siiski kostus. Jätkasin ujumist aeg-ajalt tule poole vaadates, kuid see ei liikunud ikka. Igatahes tuli tundus mitte väga kaugel olevat ja otsustasin asja uurima minna. Jõudsin lõpuks paadini ning peale järjekordset hüüet ärkas uinakust kalamees, kes paadil oli. Ei tea, mis ta mõtles mind nähes. Igatahes tõmbas ta mind tekile. Keelebarjäär oli täielik, kuid sain temalt vett ja ta keetis mulle nuudleid. Paadil mootor töötas, kuid kiirus oli maksimaalselt 10cm/s. Vaatasin, et sellega rannikuni ei jõua ning otsustasin edasi ujuda, kuid vend helistas inglise keelt kõnelevale isikule, kellelt sain infot, et paat randub homme hommikul (hetkel oli kell 20.30). Teatasin, et mul on vaja hostelisse teatada, aga ei suutnud oma soovi selgeks teha, kuna isiku inglise keele oskus oli väga madal. Ütlesin, et ma ei saa niikaua teiste teadmata ära olla ja ujun edasi, aga teatati, et vees on ohtlik. Üritasin pinnida, et miks, aga ei saanud vastust.

Seedisin natuke olukorda ning otsustasin ikka ujuma hakata. Kalamees vaid vaatas mulle suurte silmadega otsa ning tegi kõne järgmisele isikule — oli natuke parem inglise keel, kuid siiski kehv. Oid samad jutud — hommikul saad paadist välja, aga kus, ei tea, hosteli mainimine ei viinud kuhugi ja ütlesin uuesti, et pole midagi, ma ujun rannikuni. Seekord tuli vastuseks, et ära uju, väga ohtlik on ja põhjusteks toodi välja tõusud ja hoovused. Need olid mulle päris ükskõik, ujusin viimase kilomeetri juba nendega nagunii, aga haide kohta ma vastust ei saanud ja just see jäi kripeldama. Oleks lollus nüüd edasi ujuda ja nii surma saada. Jäin siis magama, teades, et minu uni on parem kui sõprade oma.

Ärkasin kell 6 hommikul liivaranna ääres. Peale natuke ringi vaatamist ohkasin kergendatult, kuna mägede järgi oli aru saada, et hostel on otse mööda randa mõned kilomeetrid edasi. Paat jäi ranna lähedal ankrusse ja hüppasime väikesesse teetassi sarnasesse paadikesse ning kalamees aerutas rannikuni. Aitasin tal öö jooksul püütud kalasaaki vedada tee poole, kuni ta naine tuli vastu kepi ja konksudega, millega suur kalaämber nende vahele vinnati. Tahtsin juba jooksu panna hosteli poole, kuid vend naeratas ja keeras rannet — ehk siis saan mootorrattaga küüti. Peale lühikest kõndi jõudsin ta majja ning sain seal Vietnami pannkooke ja kohtusin ta perega. Viskasime ta poja kooli ja mind viidi 5 kilomeetrit edasi hostelini. Ütlesin küll talle kohale jõudes, et ta ootaks korra mind et ma toon talle raha abistamise eest, kuid vend oli juba kadunud, kui ruumist tagasi jõudsin.

Igatahes hostelis olin ma nüüd kõige vihatum inimene, kuna kõik kartsid terve öö halvimat, kes polnud maganud, kes terve eelmise õhtu mind otsinud. Päästepaadid saadeti eelmisel ööl kolm korda välja. Enda eelmisel õhtul tekkinud kujutlus, kuivõrd rõõmus ma olen, kui jälle teistega käed kokku löön, oli pühitud. Ka ameeriklasest hosteli omanikuga tekkis pingeline probleem, kuna ta soovis minult 660 dollarit kajaki eest, 130 dollarit paatide välja saatmise eest ja muid kulusid, nt politseile altkäemaksu andmiseks jms. Tükk aeg sai vaieldud, tema argument oli see, et mina tegin ta kajaki katki ning hülgasin selle ja tekitasin üleüldist paanikat enda hooletusega, minu arument oli aga see, et mind lasti sõitm minna katkise kajakiga mind juhendamata, mida teha juhul kui kajak vett täis läheb või mis iganes muu probleem tekib. Mu enda kogemused kajakiga olid minimaalsed ja alles pärast sain teada, et kui kajaki keha täitub veega, on võimalik seal midagi lahti keerata, et vett välja saada. Päris oluline info, mis oleks võib-olla olukorra lahendanud. Igatahes minu ainus kaitse oli see, et terve kajakitripp on GPSiga salvestatud ja ma saan selle abl tõestada, et ma ei teinud kajakit katki ja ei tulnud isegi kajakilt maha ning ei läinud ise saarte peale, vaid istusin kajaki sees kogu aeg. Kajak, mis on kaks kuud vana ja peale iga kasutamist kontrollitud, nagu tema väitis, ei tohiks hakata vett sisse laskma peale kahte tundi päris rahulikus vees aerutamist. Mind ähvardati vanglaga ja teada oli, et politsei on varsti seal. Stress oli laes, aga ma ei murdunud ning ütlesin vaid, et mina sulle täissummat ei maksa. Tegelikult mu GPS-tõestus oli päris kesine ja arvatavasti poleks ära tõestanud, et ma saare peal ei käinud, aga minu õnneks jäi tüüp nõusse 50/50 diiliga. Maksin ära, sain passi tagasi ning läksin sealt minema enne politsei saabumist.

Hiljem tuli välja, et seal on tõepoolest haisid, kuid ainult väikesed, kes inimesi ei ründa. Peale GPSi analüüsimist tuli ka välja, et kajakil veega mässamine viis mind koos lainetega päris palju paralleelselt rannikuga edasi ja kui ma oleks edasi ujunud õhtul ikkagi, oleks distants endiselt olnud üle kahe kilomeetri.